Paul-Eerik Rummo luuletus (1968)

Tallinnfilmi Kunstinõukogu arutelult 26. aprillil 1968

Ilves: Tegemist on küllalt huvitava katsega. Oleme ka varem värsse kasutanud, kuid oleme pildi juurde lõiganud. Siin on tehtud katse anda luuletuse ja pildi süntees, mis on küllaltki huvitavalt välja tulnud. Kuskil need kaks liini - luuletuse mõte ja operaatori mõte, on läinud pisut lahku. Toimetuse arvates oleks õige pakkuda 2. kategooria.

Müür: Selles palas on originaalitsemist orginaalitsemise pärast. 1. gruppi pala ei vääri, kuid 3. grupp oleks nagu karistus otsingute eest, mis oleks ka vale. Operaatorile tuleks öelda, et asi on huvitav, kuid mõnikord tuleb ohverdada mõni hästi põnev plaan selleks, et allutada oma mõte pala üldisele mõttele. 

Raamat: Minu ettepanek on 1. grupp.
Parvel: Müür ütles väga õigesti.
Palale anti 2. kategooria.

Ringvaatest tervikuna

Parvel: Ringvaade üle 3. grupi küll pole. Valik on maitselage. Liiklusohvrid on õudsed.
Kromonov: Mina olen 2. poolt.

Skulski: Žurnaali tegemisel on vaja maitset. See pole žurnaal, pole dokumentaalfilm, eklektikat on palju.

Müür: Ma pole nõus sellega, et žurnaal peab andma ainult informatsiooni. Reportaažide ja operatiivse informatsiooni poolest on televisioon meist ees. Seepärast võiks meie ringvaade olla veidi teistsugune. 

Parvel: See on kaootiline, pole ühtegi lõpuni viidud mõtet, kohati maitselage. See pole eksperiment, vaid otsing. Meie ringvaade ei peaks olema lihtsalt informatsioon, kuid õige vahekord tuleb otsingutes leida. Sellele tööle kõrget hinnangut anda ei saa. Aga kuna peaks otsinguid toetama, siis ehk leitakse ka õige suund, võiks sellele ringvaatele anda 2. grupi.

Saar: Toimetaja sõnul on see ringvaade antud humoristlikult. Seda ei saa ma küll öelda. Kõige koledam on see, et mind pani muigama see abitu katse siduda filosoofia ebasümmeetriast kõige tavalisema, kõige maisema ja maitselagedama realismiga.

Kromonov: Televisiooniga konkurentsis olles tuleb meie žurnaalil oma olemasolu üle tõsiselt mõelda. Sellest on vähe, et kõvera naeratusega konstateerime, et tegu on otsinguga. Ma ei taipa, millistest maitselagedustest siin räägitakse. Miks mitte rääkida ümbritsevast elust filosoofilise luuletuse pinnalt? Miks mitte rääkida ebasümmeetriast ja sümmeetriast, mida me tänaval ja enda ümber näeme? Miks ei võiks seda vaatajat, kes on harjunud saama pealiskaudset informatsiooni, sundida natuke mõtlema? See žurnaal pole minu arvates mitte ainult otsing, vaid leidmine ka. Mina hindaksin seda otsingut ja leidmist 1. grupiga.

Tiits: Me oleme sellest üle saanud, et alasti ideed meil hindamist ei leia. Minu jaoks on see ringvaade laialivalguvate sündmuste rida, mis oma otstarvet ei täida. 

Remmelgas: Meil on vaja igasuguses žanris ja laadis žurnaale, alates täpsest ja reaalsest informatsioonist kuni emotsionaalse ja assotsiatiivse kajastamiseni välja. Skulskil oli õigus, et loos oli palju eklektikat. Aga eklektikat pole mitte ainult selles katses, vaid ka informatiivses kroonikas. Seal oleme eklektikaga nagu rohkem harjunud ega pööra sellele tähelepanu. Ma olen ikka igas asjas olnud žanri puhtuse poolt. Pole midagi parata - iga žanr on endale välja töötanud kindlad raamid ja kui neid raame lõhkuma hakata, satutakse eklektikasse. Taotlus on hea ja huvitav, kuid pole tekkinud terviklikku, eesmärgikindlat filmi. 
Ei maksa Paul-Erik Rummo huvitavat ja teravat, publitsistlikku, kaasaegse mõttega luuletust võrrelda sellest luuletusest kaugele mahajääva filmiga. Pala meenutab mulle 30-40 aastat tagasi koolis kasutatud värvitrükis pilte. Mulle tekkisid need pildid silme ette ja nende filosoofia. Rosolje tunne tekib. 
Selle žurnaali oleks võinud tohutult huvitavamalt teha. Nõustun Müüriga, et taotlused väärivad hindamist, saavutatu kritiseerimist, meil tuleb järjekordselt jääda sümmeetriliseks ja pakkuda välja 2. kategooria.

Raamat: Sellel palal on kindel oma nägu. Ma ei nimeta seda rosoljeks. Eesti keeles on sõna kollaaž, mis väga täpselt annab edasi selle mõtte. Ma ei hakka tõmbama paralleeli pildi ja teksti vahel. Pilt ei illustreeri seda luuletust, vaid läks oma teed ja andis rea tekstist sõltuvaid pilte.

Remmelgas: Võtame teksti ära ja vaatame pala ilma tekstita. Mis siis on? Kas tekitab emotsioone?

Tambek: Selle ringvaate teke algas sellest, et mulle tehti ettepanek ära kasutada Toominga pala Rummo luuletusest. Kui Tooming on nii filminud, siis teised ringvaate operaatorid oleks pidanud sellest juhinduma. Aga nad polnud suutelised seda tegema, ei suutnud ennast ümber orienteerida selle käsitluslaadi järgi, nagu on Toomingal. Seepärast tekkis rosolje.
Mina suhtun sellesse palasse kui omaette täisväärtuslikku asja. Me ei saa kasutada ringvaate tegemisel ühte operaatorit. Võibolla peaks nii tegema, siis oleks kogu materjal stiililiselt ühtsem. 

Remmelgas: Meenutame Kozlova pala mannekeenidest. See on informeerivalt, kiretult võetud pala. Kas siis režissöör ei suuda anda operaatorile sellist ülesannet, mis kisuks veidigi selle laadi poole, mida tahetakse teha? Kas ei oleks saanud anda  Kozlovale ülesandeks teha selline pala, mis sobiks sellesse ringvaatesse?
 
Ringvaade tervikuna (režissöör Ülo Tambek) sai 2. tasustamisgrupi.

Allikas: ERA.R-1707.1.1018 Kunstinõukogu protokollid, lk 46-51.