Avaleht » Filmiliigid

Kevade (1969)

Oskar Lutsu jutustuse "Kevade" ainetel

Mängufilm | Komöödiafilm | Draama Kestus: 83:51

Mälestused

Kes ei mäletaks filmist vihast kaklust Paunvere koolipoiste ja saksapoiste vahel jõekaldal, kus keset palavat heitlust haarab väike Lesta porise mätta ning virutab selle vastasele näkku kinni, ise tähenduslikke sõnu lausudes: “Mis kinni ei jää, saab kinni löödud!” Samasuguse “pitsatiga” saavad ka teised poisid. Kirjanik Oskar Luts võrdleb Lestat postiametnikuga, kes niimoodi oma vastaseid tembeldab.

“Lõin pesuehtsad porised mättad näkku kinni ja tegin seda mõnuga. Ühe mätta virutasin otse kaamerasse,” naerab 33 aastat pärast “Kevade” võtteid Lesta osatäitja Tõnu Alveus. “Alguses prooviti vist küll grimmiga, kuid eheduse huvides läksid käiku päris mättad. Pärast ähvardasid suuremad poisid küll väikest Tõnu kättemaksu ja isegi keretäiega, kuid õnneks siiski loobusid sellest. Film nõudis kõigilt midagi uut ning tihti lausa vastumeelseid asju.”
Viivik, A. (2002). Millega tegelevad eesti lapsfilmitähed? SL Õhtuleht, 6. juuli.

Peaosatäitjate leidmisest

Arvo Kruusement meenutab, kuidas ta leidis Aare Laanemetsa alles viimases hädas suvel Tartu laulupeolt: "Küsisin laulupeo komisjonist, kus on kõige rohkem poisse koos ja läksime kohale. Enne seda ütles filmi direktor Kullo Must veel: pea meeles, et sa lähed võitma Volgat, aga sul on ainult üks loteriipilet. Aga näete, ära tõin!" Ka Arno oli viimse hetkeni lahtine, polnud seda õiget. "Mul oli üks vana koolivend, Evald Aavik, teatriinstituudi päevilt. Ta juhtis pioneeride maja lasteringi. Juhuslikult saime Viru tänaval kokku. Kurtsin, et pole veel Arnot leidnud. Ära muretse, kostis tema, mul on üks musta peaga poiss. Mis musta peaga, Arno Tali rollis - sellisega pole mul midagi teha, oli esimene reaktsioon. Läksime siiski vaatama, pealtnäha hea poiss oli /---/. Kutsusin ta proovi, või mis, ega me ei proovinudki õieti, panime talle kohe heleda paruka pähe... Arno, mis Arno! Isegi vana palamuslane Johannes Paju kirjutas hiljem, et Arno osatäitjal on isegi Arno Tali hääl."
Tuumalu, T. (2006). Arvo Kruusementi rõhus "Kevadet" tehes vastutuse koorem. Postimees, 12.apr.

Dokumentaalfilmis "Kuidas tuli "Kevade"?" meenutab operaator Harry Rehe oma ennustust filmi-Arno õige valiku kohta. "Ütlesin ka Kruusemendile, et usu mind, me mängime tema silmade peal selle filmi välja!" Arno Liiveri, ilusate ilmekate silmadega poisi enda olemuses polnud kummati kuigi palju oma nimekaimu hellahingelisust ja lüürilisust. Poiss oli rohkem tehnikahuviline. "Arnot ma häälestasin ikka päevast päeva Arnoks, sest poiss tahtis ikka autojuhtidega ringi sõita," mäletab Arvo Kruusement.

Mälestuskilde “Kevade” filmimise päevilt

37 aastat pärast filmi valmimist, 19. augustil 2006,  kohtusid filmitegijad uuesti Palamusel. Allpool mõningaid meenutusi sellelt kohtumiselt.

Krista Kajandu, kostüümikunstnik: ""Kevade" oli minu esimene kinotöö. Paljud ajastukohased rekvisiidid tõid head inimesed kohale kuulutuse peale. Näiteks Kiire uisud toodi korralikult tavotiga määritult ja paberisse pakitutena. Negatiivse emotsiooni sain aga siis, kui üks kriitik pärast esilinastust kirjutas, et lapsed olid liiga hästi riides. See võis näiteks Moskva ülemustele küll uskumatuna tunduda, aga Tartus etnograafiamuuseumis läbi vaadatud kastitäied fotosid tõendasid, et eesti talulapsed käisid tõepoolest nii hästi riides ja sugugi mitte ainult jõulude ajal."

Els Roode, kandlemängukonsultant: "Imeliku osatäitja Rein Aedma võttis minult küll mitu kandlemängutundi ja õppis neli vajalikku lugu kenasti selgeks, aga "suured inimesed" arvasid siiski, et sisse peaksin kandlepalad mängima mina. Ka ühes stseenis, kus näidatakse suures plaanis kannelt mängiva Imeliku käsi, on need tegelikult hoopis minu käed. Aga pintsak, mis mul filmimise ajal seljas oli, on küll Imeliku oma."

Astrid Pihlapuu-Nõmmik, Palamuse kooli vilistlane: "Mina pääsesin filmi tänu Lesta osatäitjale Tõnu Alveusele. Ühel kohalike õpilaste ja "filmilaste" ühisel tantsupeol võttis Tõnu mu tantsima. Arvo Kruusement oli seda pealt vaadanud ja Heiki Rootsilt silma pilgutades küsinud: "Kas võtame Lesta tantsupartneri ka filmi?" Väga uhke tunne oli muidugi, et valitute hulka pääsesin. Tallinnas paviljonivõtetel viibimise ajast mäletan seika, kui palusime koos Teele osatäitja Riina Heina ja Sirjega, kelle perekonnanime ma enam ei mäleta, luba endale pärast võtet valepatsid pähe jätta, ning nendega linna peale läksime. Meie lopsakaid istmikuni ulatuvaid patse nähes läks terve trammitäis rahvast kihama. Ikka sosistati, et kus tüdrukutel on alles juuksed! Vahepeal asetus see "Kevades" osalemise mälestus mälus kuhugi tagaplaanile, viimasel ajal on see aga jälle eredamalt meelde tulnud. Kui filmi koos laste ja lapselastega üle vaatame, seisan teleka kõrval ja näitan näpuga: "Vaat, see valge põllega tüdruk esimeses pingis olen mina!" Ja kunagi saavad nemad mind näidata oma järeltulijatele."

Priit Laast, Palamuse kooli vilistlane:  "Ühe võttepäeva eest maksti meile kaks rubla honorari. Kokku kogunes neid kaherublaseid "otsi" niipalju, et sain endale Sputniku jalgratta osta.”

Mälestuskilde “Kevade” filmimise päevilt (2006). Vooremaa, 22. aug.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm