Must kast (2011)

Filmi tootja sünopsis

Dokumentaalfilm jälgib kahe aasta jooksul kultuuripealinnaks valmistumist: probleeme, õnnestumisi, takistusi ja nende ületamist, kultuuriinimeste ja linnakodanike osalemist ning fooni – majanduslikku ja kultuurilist olukorda riigis. Filmi üks kangelastest on Mikko Fritze, kelle nägemus Tallinnast kui kultuuripealinnast on suuresti korraldava sihtasutuse loodud kontseptsiooni aluseks. Konkreetsel ajateljel liiguvad kaks kultuuriajakirjanikku – Johannes Tralla, kes toimuvale läbi korraldajate pilgu vaatab, ning teine, tundliku sotsiaalse närviga ajakirjanik ning underground Juku-Kalle Raid, kes vaatab toimuvat rohkem osasaaja ja vabatahtliku vinklist. Film annab ülevaate, kuidas tehti kultuuripealinna.
EFSA filmitoimik

Intervjuu Mikko Fritzega

Tallinna Kultuuripealinna projekti hing ja juhataja Mikko Fritze ütles Delfile möödunud aastal, siit justkui pettununa lahkudes, et ta on nõus oma muljeid Tallinnas veedetud ajast rääkima alles 2012. Mees pidas sõna ja kirjeldas emotsiooni siia tulles ning siit lahkudes.

Kui te Eestisse tööle tulite, siis millised olid märksõnad, mis teile Eestist meeles olid?
Kodu, loodus, sõbrad, meie laste sünnikoht, head sõbrad, enda võimalusi otsiv ja käsile võttev maa, muusika!

Kui palju need märksõnad aja jooksul muutusid?
Mainitud märksõnadest muutus mingil moel "enda võimalusi otsiv ja käsile võttev maa". Kogesin pärast tagasitulekut Uruguayist Eestit natuke kinnijooksnuna.

Kui sarnased on soomlased ja eestlased?
Ei tohiks ju öelda, aga väljast vaadatuna on seal palju sarnasusi. Mitte eriti rõõmsad, pigem tõsised, mehed vaikivad, juuakse palju ja tihti üle mõistuse palju, käiakse saunas, ollakse sitked, ollakse töökad, ollakse hästi koolitatud, ollakse maailma asjadest huvitatud ja informeeritud. Samas supeldakse natuke liiga omas supis. Aga palju on ka erinevusi.

Kahetsesite, et tulite Eestisse tööle?
Ei!

Kas Kultuuripealinn on eelkõige siseriiklik või rahvusvaheline projekt? Kuidas me fookuse seadmisega hakkama saime?
See on eelkõige siseriiklik projekt. Aga kui see loovalt ja dünaamiliselt tööle hakkab, siis saab see rahvusvaheliseks, või ütleme, kannab ka rahvusvaheliselt välja. Tallinn 2011-l oli rahvusvaheline mõõde. Minu arvates.

Miks te ikkagi keset Kultuuripealinna projekti lahkusite: kas saite parema pakkumise, pettusite Eesti poliitikutes või nägite, et teil pole raha ideede elluviimiseks?
Mul polnud ühtki pakkumist. Oli alati selge, et pärast kultuuripealinna-tööd võin naasta Goethe-Instituudi "sülle".
Jah, pettusin Eesti poliitikutes kulttuuripealinna kontekstis. Eesti poliitikal jäi selles asjas omavaheline kokkulepe tegemata ja minu pingutused seda saavutada jooksid tühja. Selles riigi ja linna vahel vaenulikus atmosfääris ei saanud suurte ja mõttetute energiakaotusteta tööd teha. Mis kõik muu toimus, teate ka ise. Raha nappuse pärast ma küll kindlasti ei lahkunud.

Edgar Savisaare ja Tallinna linnavalitsusega te enam kunagi koostööd teha ei tahaks?
Nii ma ei ütle, aga ma kindlasti räägiksin enda töötingimused teistmoodi läbi.

Kirjeldage oma kohtumisi Eesti poliitikutega. Kui palju nendega näost näkku peetud vestlused erinesid hiljem tegudest?
Ma ei mäletagi neid. Mul vist ei olnudki selliseid näost näkku vestlusi, kus oleks tõsiselt midagi kokku lepitud. Sellistes vestlustes proovisin pigem veenda neid omavahel või riigi ja linna vahel mingile kokkuleppele jõudma.
Otse kultuuripealinna puudutavad asjad räägiti alati läbi mingitel istungitel, komisjonides, väikestes delegatsioonides jne. Mõnel vastuvõtul tõmbasin mõne poliitiku kõrvale ja proovisin kultuuripealinna asja ajada, aga seal kokkuleppele ei jõua.

Nõustute nende inimestega, kes ütlesid, et Kultuuripealinna raames tehti paar head projekti, aga see oli ka kõik? Ja väga tõenöoliselt oleks need projektid ka niisama teostunud... Rohkem jäi inimestele meeldse suurejooneline ava- ja lõpupidu.
Ei nõustu. Mõttetu jutt! See kõlab isegi natuke pahatahtlikult. Lugege Euroopas ilmunud artikleid, vaatake dokfilmi „Must kast“, rääkige nendega, kes suutsid projekte ellu viia, mida muidu lihtsalt poleks saanud teha. Ja eks Tallinn on tõesti nihkunud merele sammu lähemale.  Aga, loomulikult, oleks saanud paremini tegema. Kindlasti.

Millistest ärajäänud projektidest oli kahju?
Ühestki projektist pole nii palju kahju, kui sellest, et poliitilise kemplemise pärast jäi kultuuripealinnale natuke halb asi külge. Olid paljud, olid head, mõned ka väga head projektid, aga sellist ühist tunnet, isegi kogu linna, miks mitte kogu maad ühendavat tunnet, et "see on nüüd meie asi" ja oleme selle üle natuke uhked... No selline suurem tunne, mitte ainult rida üritusi, seda ei tekkinud, aga oleks võinud! Sest tegelikult olid ju ka inimesed väga laialt kaasatud. Aga uhkus, et see sai väärikalt ära tehtud, et oma võimetega sai tehtud midagi päris erilist, võib ju ka nüüd veel tekkida.

Kui hästi Eesti suudab oma kultuuri, inimesi, ideid ja ajalugu maailmas müüa?
Mul on sellele raske vastata. Mõeldes, kui väike Eesti on, siis on suhteliselt isegi päris hästi tuntud. Kas see on hea müügitöö tulemus või lihtsalt selle tulemus, et Eesti kultuuris on mõned vägevad elementid, mis tekitavad reaktsiooni? Ei tea. Kultuuripealinna oleks võinud paremini „müüa“ aga hea ja laiem müügitöö jäi poliitiliste hammasrataste vähele.

Millised oleks teie soovitused Eestile ja eestlastele edaspidiseks?
Kes olen mina siin midagi soovitama.
Soonvald, U. (2012). Mikko Fritze avameelne meenutus kultuuripealinnast: minult võttis hoo Tallinna ja riigi vaheline vaenulik atmosfäär. www.delfi.ee (07.01.2012).