Rahvusvahelised noorsoo pidustused (1940)

Läbikukkumisega lõppes Nõukogude Liidu noortepäeva puhul 1. septembril 1940. a. korraldatud karneval-rongkäik. See pidi olema sportiva nooruse demonstratsioon. Õnnetuseks läks 1940. a. sügisel põuapalava suve järel äkki külmaks ja et sellele lisaks veel parajal päeval sadama hakkas, siis jäi kavatsetud demonstratsioon suuremas osas paikades pidamata. Mõnel pool ei peetud ärajätmist võimalikuks, nende hulgas ka Tallinnas ja Tartus. Kurb oli näha spordidressis tütarlapsi tardunuina kättenäidatud poosis ja külmast lõdisedes sõitmas mööda tribüünist, kus seisid nende sundijad, käed taskus, palitukrae üles tõmmatud. Rongkäigu korraldus ei klappinud ja nii tuli osavõtjatel tundide viisi oodata külmas vihmasajus.

Üheks Tallinnas peetud rongkäiguks oli enamlaste spordijuht A. Pirson lasknud valmistada suure „Valmis tööks ja kaitseks” märgi, mille õõnsusse pidi paigutatama püsti seisev poisike. Pirson määras märgi elavaks täienduseks ühe töölisspordiliidu võimleja väikese venna. Rongkäigu ajaks ei toonud omaksed poisikest aga kohale ja märgi õõnsus ähvardas tühjaks jääda. Viimases hädas leidis Pirson pealtvaatajate hulgast 5-aastase poisikese, kes oma lapselikus usalduses nõustus pugema märgi õõnsusse. Teda kanti sportlaste õlgadel läbi linna ja laps ei aimanud peatselt järgnevaid vintsutusi. Rongkäigu lõppedes, kui kehakultuuri- ja spordikomitee grupp läks Viru väljakul „Kalevi” spordiseltsi ees laiali, kerkis küsimus, mis ette võtta poisikesega, kuhu laps jääb? Selgus, et poisike ei tea oma elukohta ega ka perekonnanime, vanematest oli ta märki toppimisega lahutatud. Sportlaste rongkäiku juhtinud tegelased seisid tüki aega nõutult poisikese ümber, siis otsustati anda väikemees miilitsa kätte, kuulaku see teda üle ja otsigu, kes tunnistab omaks!

http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=7887&Itemid=67&lang=et