E.K.N.Ü. lennupäev Nehatus (1940)

E.K.N.Ü. - Eestimaa Kommunistlik Noorsoo Ühing

Ajalehed sündmusest

Pidulik tseremoonia algas hoogsa avamarsiga Tallinna garnisoni orkestrilt. Seejärel kõneles õhukaitse poliitiline juht Inti, kes märkis, et meie endise Aeroklubi tegevusele ei olnud võimaldatud juurdepääs töötava rahva lastel. Nüüd on olukord muutunud ja kommunistlik noorsugu asub õppima lennukunsti, et vajaduse korral astuda välja meie suure ühise isamaa kaitseks. Kõne lõppes elaguhüüetega Komparteile ja suurele Stalinile. Mängiti internatsionaali.
Komnoored lennukunsti õppima (1940). Postimees, 16. sept, lk 1.

Aeroklubi töökoja tööliste ja eriteadlaste nimel annab lennudivisjoni poliitjuht sms Kriisk uued purilennukid üle Aeroklubile. Lennukid on tööliste poolt ehitatud stahhaanovliku tööga. Kui tänavu lühikese ajaga suudeti valmistada kaks purilennukit, siis loodavad töölised, et tuleval aastal võidakse valmistada juba 200 purilennukit. Kõneleja annab uued purilennukid Kommunaalmajanduse Rahvakommissari [Orest Kärm] käsutusse. /---/ Pidulikule lennukite üleandmisele järgneb nende demonstratsioon. Esimesena asub lennukijuhi kohale sms Kriisk. /---/ Teise purilennuki juhi kohale asub Aeroklubi purilennuinstruktor sms R. Mardiat.
Töörahvas koolitab lendureid (1940). Rahvaleht, 16. sept, lk 5.

Nehatu lennuväli

Lasnamäe kant oli erandlik lennuväljade rohkuse poolest. Lisaks 2. mail 1934. aastal avatud Ülemiste lennujaamale tegutses seal 1928.–1929. aastal Tartu maantee äärde ehitatud lennusadam, mis teenindas kuni 1937. aastani pontoonidega varustatud lennukeid. Need maandusid Ülemiste järvel. Teisel pool Pirita jõge, üsna praeguse Peterburi tee ääres asus Nehatu lennuväli. Nõukogude ajal paiknes Tondi raba ja Pirita jõe vahel ulatuslikul maa-alal sõjaväe lennuväli.
Nerman, R. (2006). Tondi raba kandis tiirutasid vanasti esimesed Eesti kaitseväe lennukid. Postimees, 19. mai, http://rooma.postimees.ee/190506/esileht/siseuudised/tallinn/202274.php (27.11.2011).

Isikuid

Orest Kärm (13. mai 1902 Pärsama – 1942) oli eesti poliitik ja majandustegelane.
Sõjaeelse Eesti Vabariigi iseseisvuse aastatel omandas Kärm kõrghariduse mullateaduste alal. Töötas AS "Eesti Tööstused" insenerina, kui talle anti ülesandeks leida sobiv toormebaas turbatööstusele ja ühtlasi määrata briketivabriku rajamise koht. AS "Eesti Turbatööstused" põhibaasiks kujunes Ellamaa, kus Orest Kärm organiseeris 1936 esimesed freesturba katsetootmised ja teostas turba briketeerimise katseid. Freesimise juures tehtavaid teaduslikke uurimisi ja mõõtmisi juhatas Orest Kärm ning rappa oli ehitatud väike laboratoorium. Kuna Ellamaa raba oli väike, läks Kärm uurima Tootsi jaama lähistel asuvat Pööravere turbasood ja 1937. aasta 21. juulil otsustati AS "Eesti Turbatööstused" erakorralisel peakoosolekul heaks kiita juhatuse ettepanek Pööravere briketitehase rajamiseks.
1940. aastal Tallinna turbatööstuse juht. Johannes Varese valitsuse teedeministriks sai ta 21. juuni 1940 ilmselt Aleksander Jõeääre kaudu, kes teda Nigol Andresenile soovitas. 1940. aasta lõpul sai temast tänu tema tehnilistele teadmistele Johannes Lauristini valitsuses Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu kommunaalmajanduse rahvakomissar alates 25. augustist 1940.
Orest Kärm hukati Saksa okupatsioonivõimude poolt 1942. aastal.
Orest Kärm, http://et.wikipedia.org/wiki/Orest_K%C3%A4rm (27.11.2011).

Neeme Ruus (11. detsember 1911 Vologda kubermang – 2. juuni 1942 Tallinn) oli Eesti poliitik.
Neeme Ruus sündis Vologda kubermangus Oparino asunduses Eestimaalt väljarännanud kingsepa perekonnas. Pärast Eesti iseseisvumist ja Eesti Vabadussõda opteerus Neeme Ruus vanematega 1920-ndail aastail tagasi Eestisse, kus õppis Elva ja Võru algkoolis ja Valga ja Pärnu gümnaasiumis, kus ta pidi samaegselt ka ise ülalpidamist teenima. Gümnaasiumis õppimise ajal liitus ta Eesti Noorsotsialistlikku Liitu ning gümnaasiumi lõpetamise järel liitus ka illegaalse Eestimaa Kommunistliku Parteiga. 1930. aastal asus ta tööle raamatupidajana kirjastusühingusse "Rahva Sõna" ja astus ka kontoriteenistujate ametiühingusse.
1931. aastal liitus Neeme Ruus Noorsotsialistliku Liidu juhatusse.
1931. aastal suundus ta Rootsi, kus töötas aasta esperanto keele õpetajana, Rootsi Esperanto Instituudis. Skandinaavlaste toetusel sooritas ta õppereise Norrasse, Taani, Belgiasse, Prantsusmaale, Šveitsi. Pikemat aega viibis rootslaste stipendiaadina Genfis.
Pärast naasmist Eestisse 1932. aastal asus ta tööle 1933. aastast Eesti Haridusliidu konsultandina, alates 1936. aastast oli ta Tallinna Rahvaülikooli abijuhataja. Töötas ka Äri- ja Kontoriteenijate Ametiühingus, Tallinna Rahvaülikooli Seltsis, Eraettevõtete Ametnikkude Kojas, kultuuritegelaste pensionikassas, esperanto seltsis "Espero", spordiseltsis "Rünnak". Neeme Ruus oli I Riigivolikogu ja Tallinna linnavolikogu liige.

Alates 21. juuni 1940. aastal määrati Neeme Ruus Johannes Varese valitsusse sotsiaalministriks.
12. juulil 1940 astus Neeme Ruus EK(b)P liikmeks.
1940. aasta juulikuu lõpus määrati Neeme Ruus EK(b)P KK propagandasekretäriks, pool aastat hiljem Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe - Johannes Lauristini asetäitjaks.
Pärast Teise maailmasõja algust 1941. aasta juulikuus, jäeti Neeme Ruus Saksamaa pealetungi ajal Eestisse põrandaalusele parteitööle. Põrandaaluseks tööks varustati N. Ruus raadiojaama ning trükitehnikaga, konspiratiivkorter asus 60 kilomeetit Tallinnast Hirvli külas Paju talus. Peagi tema tegevus avastati ning sakslased vahistasid ja hukkasid ta. Konspiratiivkorteri asukoht oli teada Eestisse nn põrandaalust tööd juhtima jäetud EK(b)P KK I sekretärile Karl Särele.
Neeme Ruus, http://et.wikipedia.org/wiki/Neeme_Ruus (27.11.2011).