Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Valdemar Väli (2003)

Sisukokkuvõte

Pallase haridusega eesti vanima tegevkunstniku Valdemar Väli enda tellimusel valminud kataloogfilm avab maalikunstniku loomingu ja isiksuse enam kui viiekümne aasta panoraamse ülevaatena.

1909. a. Läänemaal Kullamaa savitööstuse meistri peres sündinud Valdemar Väli austamiseks avatakse tema 90. sünnipäeval 1999. aastal tellisevabriku säilinud korstna soklile kinnitatud sepisrauast mälestuskivi, kohal viibib ka lugupeetud maaliprofessor ise. Tema lapsepõlvemeenutused ulatuvad tollase Kullamaa krahvini, siiani kannab ta mälestustes lapsena vaadeldud rünkpilvi ja kuulatud ööbikute kontserti, sellest romantilisest tippelamusest sündis maal "Ööbikud laulavad" (1968). Kunstiteadlase Mai Levini sõnul on Väli looming realistlik, ilmselt jätsid just siinne külamiljöö ja rahvatüübid tema mällu jälje.

Kunstihariduse omandamine kujunes pikaajaliseks katkendlikuks protsessiks Tallinna eraateljeedes leivatöö kõrvalt. 1938. aastal alanud õpingud Pallases lõpetas ta Ado Vabbe maaliateljees 33-aastase väljakujunenud maalijana. Leo Gens räägib, et Väli oli üks viimaseid Pallase koolkonna esindajaid, ta alustas hiilgavalt. Tema varase loomingu peamisteks saavutusteks on portreemaalid paljudest kultuuriinimestest ja perekonnaliikmetest, eriti silmapaistev on Hilda Üpruse portree. Valdemar Väli kunstitee oli keeruline, tema sõnul nõuab kunst ohvreid – kui oled võtnud missiooni, tuleb sellega tegeleda. Ta näitab uhkusega oma Haabneeme suvila paekividest laotud treppi ja dekoratiivset müüri ning aeda istutatud kadakaid, kõik see on nõudnud palju aega ja tööd.

Mai Levin ja Leo Gens analüüsivad tema portreemaalide kõrvalt loodud linna- ja maastikumaale, kus on kajastatud rannarahva, eelkõige Läänemaa, Muhu ja Kihnu eluolu kodust olemust, külaromantika mahlakaid elupildikesi. 1950-60ndatel aastatel pöördus Väli rahvusromantika poole, ta hakkas maalima olustikulisi portreesid, mitte enam paraadportreesid. Ta tõi pildi sisse mingi rahvusliku karakteri või tarbeeseme, neis töödes on tunda armastust oma rahva vastu. Need hilisemad portreed on sisemiselt dünaamilisemad, neis on vabam pintsli ja värvikäsitlus. 1970-90ndatel püüdis Väli leida kontakti maailmakunsti vooludega, katsetada abstraktses laadis. Valdemar Väli oli peaaegu 40 aastat õppejõud, tema juhendamise all paranesid õpilaste tulemused plahvatuslikult. Ta oskas ka eakana leida uusi impulsse ja säilitada loomingujõu sügava vanaduseni. 1999. aastal avatakse Raatuse galeriis tema personaalnäitus, fotodel näeme president Lennart Meri andmas emeriitprofessor Valdemar Välile kätte Valgetähe III klassi ordenit. Filmi lõpus on ülevaade ja nimekiri tema loodud portreedest, maastiku- ja lillemaalidest.