Eurydike otsinguteel (2007)

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Tuumalu: „Dorian Supini «Eurydike otsinguteel» on tantsufilm ja ei ole ka. Jah, selles tantsitakse, moderni ja hiphoppi, flamenkot ja kõhutantsu, muidki stiile, mida Eestis viljeletakse, tantsijaiks nii harrastajad proovisaalis kui profid stuudios, koguni eraldi tantsunumbrid on üles võetud.

Kõik selleks, et demonstreerida tantsu ilu, selle vahetut emotsionaalset mõjujõudu – ses mõttes peaks tants olema tänulik, et tal on selline eestkõneleja nagu Supin.

Teisalt on «Eurydike otsinguteel» midagi palju enamat kui üks tantsufilm. Selle üdi viib meid elatunud inimeste keskele, kes on tantsus leidnud midagi, mis aitab neil väärikalt vananeda. Enamik neist on kaotanud oma abikaasa, võidelnud hingevalu ja ilmselt ka meeleheitega. Ometi – see pole neid maha murdnud, alles on elujanu ja -jaatus. /---/

See kõik oleks kõnekas ka ilma nonde tantsuliste vahenumbriteta, mis filmi süvenenud kulgu lõhuvad. Supin teeks siin nagu mitut filmi korraga. Justkui ei usaldaks tema käes oleva materjali unikaalsust, ehedat elu ennast, mis sellest vastu vaatab. Ta otsib üldistust, sümboleid, mille kunstlikkus pole materjali enese vahetusega samal lainel.

Võtkem või nood eakate tantsuklassid. Vaatajana oleks tahtnud, et oleks näidatud rohkem, kas või sealsete pilkude tulevärki, sest... paneb ju intriigi püsti üks filmis osalejatest ise, kes tunnistab, mõistagi pisut liialdades, et intriigid käivad neis vägevad, otsitakse ja lõhutakse suhteid.

«Eurydike otsinguteel» oleks heaks kaaslaseks ühele teisele filmile, Lilo Mangelsdorfi dokile «Daamid ja härrad üle 65», mis jälgib, kuidas lehekuulutuse kaudu leitud pensionärid valmistavad ette Pina Bauschi lavastust «Kontakthof»."
Tuumalu, T. (2007). Marta ajas peale, et lähme ja lähme... Postimees, 9. mai, lk 19.

Sigrid Saarep: „Supini dokumentaalfilmi käsitlus paistab enamasti kunstiline (muusikavalik, ohtrad tantsunäited sooloesinejatega, stjuardessi kohustuslik pantomiim lennukis) ja paremates lõikudes antropoloogiline. Filmitavad Orpheused-Eurydiked räägivad oma kodus kaamera ees sellest, kuidas nad pärast elukaaslase kaotamist on otsustanud leida uue partneri. Kaadreisse on pääsenud veidike nende korteriinterööri, siin-seal vilksatab seinale riputatud maal või tikitud vaip, ühes kodus oodatakse režissööri tervitusnapsiga kaetud teelaua taga, kolmandas kohas esitleb vanem proua koketselt oma kübarakollektsiooni. Portreteeritavate ümbrus, ehted, rõivastus ja see, millest ja kuidas nad räägivad, annab vaatajale palju väärtuslikku lisainformatsiooni. Selle ainulaadse tausta tõttu mulle film meeldiski.“
Saarep, S. (2007). Kunst on oskus rõõmsalt vanaks elada. Sirp, 22. juuni, lk 10.

Saale Kareda: "„Eurydike otsingutel” (2007) on hümn elule tema ilus, ilustamatuses, valus ja rõõmus - illusioonilooride taha nägeva pilgu kaudu. Film algab intensiivsete kujunditega: kõlab Beethoveni Seitsmenda sümfoonia teise osa algusakord ning sellele järgnev heroilis-traagiline, minoori ja mažoori vahel hõljuv marsilik peateema, kaadris moderntantsu keelt valdav jakis-seelikus neiu edastamas range väljapeetusega muusika väärikust. Tekib assotsiatsioon peronifitseeritud Saatuse kujuga, filmi kulgedes leiab see idee kinnitust. Tantsukeel on napp, algul lennukite maandumist juhendavaid žeste, siis pisut XIX sajandi alguse õukonnatantsu etiketti meenutav, mustal taustal märkab silm liikuvat helendavat täppi. Neiu kummardab end kaadrist välja, justkui avaks eesriide. Hetke pärast ilmub aovalgest nähtavale vaataja poole suunduv lennuk, mis on teel maandumisrajale. Lennuki mootorimürast kasvab orgaaniliselt välja Pärdi „Lamentate” kromaatiliselt tõusev passaaž, mis jõuab kulminatsioonini lennuki maandudes. Hing on ette võtnud reisi siia ilma ning etendus algab.

Filmi pealkirja kaadrisse ilmudes kuuleme kolmandat filmi läbivat dramaturgilise funktsiooniga tunnusmuusikat, Orpheuse aariat „Che far ò senza Euridice” Glucki ooperist „Orpheus ja Eurydike”. Meie ette ilmub teine moderntantsu keelt kõnelev tantsijanna, kord kleidis, kord pükste ja valge triiksärgi väel - justkui kordamööda Eurydiket ja Orpheust kehastades -, see kord plastilis-dünaamilis-õhulises võtmes. Teksti poolest on tegemist Orpheuse kaebelauluga, muusikas on aga nii igatsev-melanhoolset kui ka vitaalset, elujaatavat sõnumit. Seejärel muusika vaikib, kõlavad järgmised sõnad: „Tants on nagu saatuse naeratus pika elutee lõpul.” Lause filosoofiline lakoonilisus paneb võpatama: kes kõneleb ja mida see film meist tahab? Meie ees istuv selge pilguga elatanud mees tõmbab hinge... ning hakkab täiesti tavalise inimese kombel jutustama oma elu lugu. Aga sugugi mitte etteaimatavat, tema jutustuses on üllatavaid käänakuid, näiteks tantsukursustele minek kui parim valik depressiooni ravivahendeist. Oleme liikunud metatasandeilt nn tavareaalsuse maailma ja meie ette laotub filmi kulgedes erinevate saatuste kaleidoskoop, mille ühendavaks lõimelõngaks tants. Tants tema kõikvõimalikes vormides ja funktsioonides - nii esteetilises kõrgstiliseeringus kui ka ellujäämisteraapia vahendina.

Filmi kompositsioon on vaheldusrikas ja heade proportsioonidega: eri tasandeil kulgevate teemade areng on õnnestunult läbi põimitud kunstiambitsiooniga tantsustseenide ja siin-seal ilmuvate mällu sööbivate kujunditega. Tunniajases filmis on koos väga palju erilaadset materjali, mis aga hea dramaturgilise kontseptsiooni tõttu ei libastu hetkekski eklektikasse.“
/---/
Kareda, S. (2009). Sisekosmose muusika: Tants kui saatuse naeratus. Teater. Muusika. Kino, nr. 10, lk 92-101.