Siim, Samuli ja Dolce vita (2009)

Filmi kangelastest

„Tere! Tahaks enda aeda mesilastarusi 1-2 tk koos mesilastega. Kas kellegil  Saaremaal oleks ära anda? Ette tänades, Samuli“

Selline kuulutus ripub üleval aadressil www.mesi.ee Kuulutus nagu kuulutus ikka, aga allakirjutanu Samuli on vaid 9-aastane. Kuulutuse postitamise hetkel veel 8-ne. Kui ühe poisi uueaastaplaan on saada mesinikuks, siis see on juba midagi! Aga ega tegu polegi kõige tavalisema poisiga – imelapseks tituleeritud Samuli teab peast 1200 taime nime, kirjutab ja illustreerib lastele mõeldud taimeraamatut, kogub liblikaid ja koostab herbaariumi. Aga nüüd on tema huvi keskmes mesilased. Ta soetas oma taskuraha eest virna vastavasisulisi käsiraamatuid ja teatmeteoseid, mida hullunud järjekindlusega läbi töötab. Kuskilt kauples ta välja kolm päevinäinud mesitaru, mida jõudu- ja oidumööda ise parandab ning mesilindude sissekolimiseks ette valmistab. 5-aastane väikevend Siim on Samuli kaasosaline. Kui venna „Mesiniku magusat elu” kõva häälega unejutuks loeb, ei jäägi muud üle. Vennakeste omavaheline klapp on kadestamist väärt – professor Samuli on autoriteet, kellel jätkub pisut väänik-tüüpi Siimu jaoks alati aega, kannatust ja ühiseid tegemisi. Vennakeste ema on aga pisut mures – mesilased tekitavad ju ikka natuke hirmu. See pole sama, mis toanurgas hamstrit pidada või aasadel liblikaid püüda. Mesilastaru kui selline on juba ise vaatamisväärsus – õudu- ja austustäratav süsteem, mida suures plaanis jälgida on tõeline show!
Allikas: EFI andmekogu

Filmist kriitiku pilguga

Mathura: „Liina Trishkina „Siim, Samuli ja Dolce Vita” on algselt valminud „Eesti lugude“ sarjas. Seetõttu on küllap loogiline, et filmi keskmeks on inimesed ja mitte loodus. Siin keerleb kõik kahe venna, Siimu ja Samuli ümber. Üheksa-aastasel Samulil tuleb nimelt tahtmine hakata mesilasi pidama, tema viieaastane vend Siim on aga vaimustuses kõigest, mida suur vend ette võtab ja lööb seetõttu samuti kaasa. Sealt see lugu algab. „Siim, Samuli ja Dolce Vita” on lihtne ja südamlik lugu, tänuväärne mitmestki vaatepunktist. Esiteks on rõõmustav kogu tänapäeva virtuaalreaalsuste rägastikus näha last, kelle suurimaks huviks on midagi nii praktilist ja maalähedast nagu mesilaste pidamine. Teiseks on sel filmil aga ka oma moraalne sõnum: kuidas la dolce vita ehk magusa eluni jõudmine käib läbi sihipäraste jõupingutuste ja katsumuste (milline mesilasepidaja pääseks ühegi nõelamiseta!) ning inimene, kes seda teab, mõistab, et õnn seisneb enamasti töös ja et seda kandikul niisama kätte ei tooda. Seega võiks lugu puudutada ennekõike nooremat vaatajat, kellel peategelaste Siimu ja Samuliga lihtsam samastuda.“
Mathura (2011). Eesti film Matsalu festivalil [15.-19. septembril Lihulas toimunud 8. Matsalu loodusfilmide festivalil nähtud viiest uuest Eesti filmist]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 114-117.

Olev Remsu: „Filmidraamatehnikas on üks üsna kõigutamatu ettekirjutus – laps on alati püha. Reegel käib ka dokumentaalide kohta, ning üle 99 protsendi teostest peab sellest kinni. Liina Triškina töögi pole erand. Ma ei usu, et Eesti ekraan ja eesti publik üldse lapse (väljamõeldud?) kurjuse paljastamist talukski. „Siimus, Samulis ja Dolce Vita’s” näeme meie lapskuulsusi, taimetarku, vennakseid Siim ja Samuli Martinit, sedapuhku paelub  neid mesi. Poisid on vastandliku iseloomuga ning see on ka ilusti kujutamist leidnud. Huvitav, kas nad on meedia tähelepanu tõmmanud loomulikul teel, ilma kellegi poolt pildile lükkamata? Seegi film venib, kuidagi ei jõuta isegi mee juurde, kuigi algus on intrigeeriv: film käivitub meilikirjade toksimisega, otsitakse mesilastarusid, aga siis jääb tõsilugu seisma, areng on vaevaline. Kes on adressaadiks? Kas müstiline eesti rahvas? Või lapsed? Või lapsevanemad?  Kõne alla tulevad siiski ainult viimased, lapsed eelistavad märksa dünaamilisemat pildistikku, eesti rahvast ühtse auditooriumina pole olemas. Tegemist on omamoodi perekonnaalbumi suvelehekülgedega, mille vastu lapsed ise täiskasvanutena ja nende sugulasedki kindlasti huvi tunnevad. Kuid ka selles filmis pole kontsentratsiooni, taas ei näinud ma asjal erilist mõtet: peale mõnusa suvetunnetuse ja laste tavapäraste portreede ei leidnud ma midagi.  Lapsed ja nende tegemised kütkestavad alati tähelepanu, kuid sellest jääb ühe filmi jaoks väheseks. Viimaks saab mesi valmis, valgub kraanist kaussi ning laps limpsab keelega. Magus! Kui eelmises filmis jäi autor oma rühmaportreest kaugele, siis siin ollakse liiga lähedal. Laste puhul ei kujutagi asja ka teisiti ette. Vahest kipun ma ülearu dotseerima, kuid meenutan siiski, et üsna mitme inimese elu  on kihva keeratud sel moel, et nad on ekraanile pandud. Teiselt poolt teame neidki, kes on üürikest kuulsust rahulikult kandnud, neile on komeedina esiletõus edaspidises elus olnud vaid meeldiv minevikuseik. Tahaks loota, et vennastele Siimule ja Samulile samuti. Vaimukas on see, et lõputiitrites märgitakse osalejate hulgas veel 21 745 mesilast. Loodame, et arv on täpne. Muide, ka selle filmi pealkirjas „Siim Samuli  ja Dolce Vita” on vigu: üks koma on puudu (sedapuhku ehk põhjendatud – matkitakse lapse kirjutamist) ja itaaliakeelne tsitaatväljend „dolce vita” ehk „magus elu” kirjutatakse väikeste tähtedega.“ 
Remsu, O. (2010). Sportlased, õigekirjavead ja mesilased [dokumentaalfilmide sarjas “Eesti lood” linastunud filmidest: “Ultravennikesed””, “Siim, Samuli ja dolce vita “, “Maailmameister”]. Sirp, 19. märts, lk 15.