Revolutsioon, mida ei tulnud (2009)

Filmi saamisloost

Produtsent Jaak Kilmi: "2007. aasta septembris tutvustas Moskva dokumentalist Aljona Polunina mulle oma projekti, mida poliitiliste olude tõttu polnud võimalik Venemaal toota. Nähes kaadreid ülesvõetud filmimaterjalist, oli mulle kohe selge, et Aljona projekti puhul on tegemist vägeva teema ja veel vägevamate peategelastega. Sellest hetkest algas meie koostöö, mille tulemuseks ongi sel nädalal maailmaesilinastuse saav dokumentaalfilm "Revolutsioon, mida ei tulnud"."

See on lugu sellest, kuidas üks vene revolutsionäär sööstis poliitilisse võitlusse, haaras parteiliidri vanglasse sattumise ajal ise liidrirolli ja elas üle oma elu tähetunni; hiljem kaotas usalduse ja degradeeriti opositsioonipartei lihtliikmeks. Ta taandub ja läheb ära kloostrisse.

Filmi sündmused algavad 2007. aasta alguses ja lõppevad aasta hiljem, peale Venemaa presidendivalimisi 2008. aasta märtsis. Mis kõige olulisem - filmi režissöör Aljona Polunina väldib oma eepilises dokumentaalfilmis otseste hinnangute andmist. Need kujunevad vaataja peas.
Kuukulguri uus film räägib revolutsioonist, mida ei tulnud (2008). Eesti Ekspress: Areen 22. sept.

Filmist kriitiku pilguga

Andres Keil: „Visuaalse esteetika poolest on „Revolutsioon, mida ei tulnud” fake-dokumentaali ja mängufilmi vahepeal, kuid on samal ajal siiski vist vähe manipuleeritud ja autentne dokument. Niipalju, kui üks film seda olla saab. Huvitav on seegi, et ta annab nihestatuse, mida kogu see maailm tegelikult vajab. Otse näkku lajatatuna oleks sealne grotesk vahest uskumatugi – „nii ei saa lihtsalt olla!”.

Vaieldamatult on see võimas film. Venemaal lööb ta sellega, et see materjal on üldse julgetud kätte saada, mujal maailmas, läänes, tõenäoliselt sellega, et Euroopa piiril, pooleldi Euroopas on riik, kus asjad 21. sajandil nõndamoodi käivad.  Eks oota seda filmi suur tulevik, vaatamata sellele, et enam kui pooleteisetunnine täisvariant venib ilmselgelt, vähemasti kodusest DVD-mängijast vaadates. Kinnises kinosaalis viib tempo ehk füüsilise ängistusenigi.

Aga meile siin piirialal räägib see film, usun, hoopis kolmandat juttu. Või õigemini, kui film on nagu ring, mille sees on kolmnurk, siis meid puudutab kolmnurga kolmas tipp.

Nurk, mis ütleb: vahet pole! Et vahet pole ei Lenini, Stalini, Putini, Limonovi retoorikal, ning, mis hullem, maailmanägemisel. Vahet pole ohranka’l, KGB-l ja FSB-l. Ning mis veel hullem, vahet pole, on see natsionaalsotsialism kolmekümnendatel või praegu. Ja vahet pole ka USA riikliku julgeoleku küsimuse retoorikal. Sest eesmärk on alati üks: tõsta ülimaks mina ja minusugused. Et see, mismoodi mina elan, on ülim. Mina pean maailma valitseda saama. Minul on õigus.

Ses mõttes on see film vist isegi midagi enamat kui portreefilm rikka ja agressiivse suurriigi maailmanägemisest. See on filosoofiline üldistus inimhinge hämaramatest soppidest. Film sellest, et halvasti on. Ja usun, et see on midagi enamat, kui filmi režissöör taotleda oskas, tahtis ja julges. Ilmselgelt ei ole see film, mis ennast kergesti kätte annab. Selle filmi vaatamine nõuab töötahet. Sest tegelikult on seal asjad, mida me näha ei taha. Mõtted, mida mõelda ei taha. See on film, milles on päeva pained.“ /---/
Keil, A. (2009). Revolutsioon, mida ei tulnud, on tegelikult kohal. On kogu aeg olnud. Eesti Päevaleht, 26. jaan.