Suur jõgi, 1: Retk Leena lättele (2010)

Riho Västrik koostööst Vassili Saranaga

Katke intervjuust

Paari aasta eest käisid Leena jõe lättel ja samuti deltas, neist tegi kaks filmi  „Reis Leena lättele” ja „Delta” Vasili Sarana. Oled temaga varemgi koos töötanud, kes ta on?
Täpsustuseks, Vasili Sarana oli nende filmide  režissöör ja üks operaatoritest. Filme tegime ikka koos meeskonnaga, operaator oli veel Arvo Vilu ja montaažirežissöör Liina Triškina, kes panustas märkimisväärselt ka sisusse. Ukrainlane  Vasili Sarana on Moskva ülikooli teadur, geograafiateaduste kandidaat, iseõppijana tegelnud juba ligemale kakskümmend aastat loodusfilmidega. Mina nägin Taimõril tema filme VHS-kassettidelt ja mõistsin, et tegemist on täiesti teistsuguse käekirjaga kui muudel Vene loodusfilmide tegijail. Tal olid filmis hingematvad kaadrid ja korralik lugu. Asusin teda tuttavate kaudu otsima, Matsalu festivalil saime kokku. Kui läksime viimast aastat filmi „Middendorffi jälgedes“ Taimõrile tegema, siis töötasime juba koos. Ta oli täielikult kohastunud eluks tundras ja liikumiseks vetel, tal oli olemas vastav tehnika, meil aga rahalised võimalused. Algul suhtus ta meisse umbusklikult, kuid kuna ta tahtis uurida muskusveiseid ja teha ettevalmistusi oma uue filmi tarbeks, siis tuli ta kaasa. Kui olime kaks kuud tundras koos elanud ja ta oli meie suhtumises filmitegemisse veendunud, siis pakkus ta välja, et kas ma ei oleks edaspidi tema filmide produtsent. Olin nõus. 
Teinemaa, S. (2012). Vastab Riho Västrik. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 9.

Koguteose "Suur Jõgi" valmimisest

""Suur jõgi" valmis kolmeaastase tööga. Kuus ekspeditsiooni Siberisse ja kokku üle poole aasta Leena kõrval elamist. Osa sellest ajast oli Vasili üksi ürglooduse keskel.
Riho ja Vasili kõrval on veel üks tähtis mees, ilma kelleta me ei näeks, kuidas änn aitab oma tibul kooruda, kuidas vöötorav seedripähkleid peidab ja kuidas pähklimänsak neid orava tagant näppab. Operaator Arvo Vilu on paljude haruldaste kaadrite autor. Haruldased kaadrid võivad tähendada päevade või nädalate viisi ootamist. „Vahel tuleb ikka mõte, et milleks sa siia oled tulnud. Siis, kui pead päevade kaupa ilma ootama, et filmida saaks. Siis, kui Leena lättele minnes kolmanda päeva õhtul tundsime, et oleme teelt kõrvale kaldunud ja vihmaga taigas istusime,“ rääkis 68aastane Arvo, kes endast põlvkond nooremate meestega rasked rännakud läbi teinud.
Filmimehed teavad, et paanikasse ei ole mõtet sattuda, vaid tuleb usaldada teejuhti. Kohalik teejuht Gennadi on tsivilisatsioonist rikutud inimese jaoks tõeline vaatamisväärsus, kes aitab leida õiget teed ürglooduses, kus kulgevad vaid loomade rajad. /…/
Liina Triškina  - võlur, kes kulutas kahe seeria monteerimisele terve aasta, tutvustas Riho Västrik esilinastusel filmide monteerijat. /.../ Ta sai meestelt sada tundi materjali, millest lõpuks valmis kaks 45minutilist imekauniste ja haruldaste kaadritega loodusfilmi."
Pitsner, I. (2011). Võimas jõgi. Nädal, 2.-8. mai, lk 10. 

Katkeid intervjuust Riho Västrikuga

Mida selle retke käigus õppisite? 
Tean ammu, et loodust filmides tuleb arvestada sellega, et plaanid ei pruugi täituda. Siiski üllatas taiga mind ikka. Taigas mõne eluka kaamera ette saamine on sama keeruline kui ookeanist mõne hülge üles leidmine. Taigas jääb ellu see, kes on nähtamatu – selline on seadus.
Meie asi on olla kaval ja kannatlik. Ainult nii on lootust taigaasukate elu ja tegutsemist filmida selliselt, et see elab ka ekraanil.

Missuguste inimestega kohtusite? 
Seerias „Retk Leena lättele“ oli meie saatjaks koloriitne looduskaitseala inspektor Gennadi. Suurepärane inimene, kellelt igal vabal hetkel ammutasin teadmisi ja emotsioone.
Kahjuks ei ole meie filmis võimalik kõike seda kasutada. Gennadi väärib eraldi filmi.
Teine kohalik, kes meiega liikus, oli hobusemees Sergei. Jälle värvikas tegelane. Tal oli kombeks oma hobuseid ropult sõimata.

Mida nende kahe filmi tegemine on teile andnud? 
Eelkõige mälestusi ja kogemusi, mida ei saa keegi mult ära võtta. Selliste suurte projektide tegemisega riskib väike stuudio alati pankrotistumisega.
Ja kui ühel päeval osutubki tükk liiga suureks ja tuleb pillid kotti panna, siis need ekspeditsioonid jäävad mulle. Neist saan tulevikus rääkida lastelastele, loodetavasti meeldib neile mu heietusi kuulata. 
Västrik, R. (2011). "Suur jõgi" - dokfilm jõehiiglasest Leenast [Produtsent Riho Västrik dokumentaalfilmide  „Retk Leena lättele" ja "Delta" tegemisest]. Maaleht: TeRa, nr 18, 9.-15. mai, lk 2-3.

Arvamusi filmist

Juhani Püttsepp: „„Suure jõe“ avataktid kannavad meid Ida-Siberisse, nelja ja poole tuhande kilomeetri pikkuse Leena jõe ülemjooksule. Ühest sealsest kõnnumaa külast saab Vesilinnu filmirühm kaasa teejuhi, kellega koos liigutakse paadiga Leena jõge pidi ülesvoolu, et jõuda lätteni. /…/
Paat künnab tumedat tundmatut vett, siis takistavad teed ajupuud, millest kuidagi üle peab saama. Saadaksegi, paat liigub edasi, meie ees avanevad vägevad looduspildistused, panoraamid ja detailid, tunneme ära operaator Arvo Vilu käekirja.“

Vahur Laiapea: „Oli kuidagi mõnus vaadata. Ei olnud eesmärki, ei olnud üritatud intriigi punuda. Meditatiivne mõtisklus, väga kihvtilt tehtud! Niikaua kui leidub ürgilmelisi maastikke, leidub ka inimesi, kes tahavad neid paiku oma silmaga näha ja puudutada, et saada osaks loodusest, sellega, mis on hulga vanem ja sügavam kui meie XXI sajandi linnakeskkond. Vesilinnu filmirühm tõi meile „Suure jõega” seda maailma otsa tunnet koju kätte.“
Püttsepp, J. (2011). Vesilinnu teekonnalt maailma otsa [vestlusest dokumentalist Vahur Laiapeaga]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 118, 121.

Tarmo Teder:  „ [Uurimisretke] eesmärgiks on filmida pruunkaru tegemisi, kuid pikalt ette plaanitud kavadel on ju tavaks mitte täituda. Metsaotile pannakse peibutuseks käbihunnik, lihakonservi, kondenspiima ja haisutavat mädamuna, agu karust pole essugi. Vaatajale tuuakse välja hoopis üks huvitav toiduahel: seedrimänsak kogub seemneid ja teeb seda stiihiliselt ringi sahmerdades omale talvevaruks ligi 30 000 peidikut, milles igaühes ca 20 nn pähklit. Usinalt nuuskiv vöötorav aga tassib neid omale kännujuure alla kokku, kuni viimaks tuleb karu rüüstama ja pistab vöötorava kogutud mitu kilo hoobilt pintslisse. /…/

„Suur jõgi” on suur film mitte üksnes näidatava ainese ja peateema ulatusega, vaid mahukas ka sisemiselt, liigirikkuse ja eluahelate esiletoomisega. See filmi on vaatemänguline loodusdokumentaal, ühe retke kannatlik ja usin kunstiline pildistus, mida võiks nimetada ka populaarteaduslikuks filmiks. Miks mitte ka audiovisuaalseks esseeks, retke üksikasjalikult dokumenteeritud kunstiliseks aruandeks. Igatahes on väike võttegrupp teinud palju tööd ja ületanud  sadu takistusi, kavandanud, üritanud ja saanud, et tuua televaataja ette võimsa ja kauni ürglooduse saladusi. Pildile aitab meeleolu luua Seppo Vanhatalo loodud täpne, pigem tagasihoidlik kui pealetükkiv helitaust, peamiselt klaver ja kitarr.“
Teder, T. (2011). Eesti-Vene pilkupüüdev river movie.  Sirp, 22. juuli, lk 23.

Tiit Tuumalu: „Riho Västrik on romantik, kellele meeldib vist Rousseau. Igatahes meeldib talle seigelda seal, kus inimene ennast pisikesena tunneb, imeväikse killuna suurest ja hõlmamatust loodusest. Et siis selle stiihiast hingeülendust tunda ja seda õilistada. /…/
Riho Västriku autoritekst, mis filme saadab, on terane /…/, kuigi poeetiline puudutus, tundlemine ei puudu siitki – ja see on ainult vesi „Suure jõe“ veskile.
„Alglätet ümbritsev taiga on nagu sinerdav maailmameri, lõputu, haaramatu ja ohtlik …“ või „Me kulgeme seedritest koosneva muinasjutulise metsakrooni all, kus paljude puude vanus ületab 600 aastat“. Mitte küll Lennart Meri, aga siiski – võinuks ehk veelgi kaugemale minna, arvestades, et tegu on autori-, mitte põhjaliku, kuid kiretu ülevaatefilmiga, mida meie telerist nagunii looduse kohta iga päev pakutakse.“
Tuumalu, T. (2011). Kuidas pisike inimene kohtub suure Leenaga.  Postimees,  21. apr, lk 13.