Vabariigi Valitsus ja Riigikogu külastavad Vabariigi Presidenti K. Pätsi Oru lossis (1938)

1934. ja 1938. aasta põhiseadused tugevdasid valitsusvõimu parlamendi arvel. Riigikogu koosseis vähenes sajalt viiekümnele liikmele ning selle volitused muutusid suuresti formaalseteks. Märkimisväärselt suurenes riigivanema institutsiooni mõjuvõim - näiteks oli tal õigus anda välja seadusjõulisi dekreete. Samas oli tal ka vetoõigus Riigikogu otsustele ning kõrgeim täidesaatev võim. Peale riigivanem Konstantin Pätsi poolt korraldatud 1934. aasta märtsi riigipööret Eestis enam vabu demokraatlikke valimisi ei toimunud. Riigikogu tegevus sisuliselt lakkas, Eestist sai üheparteiline riik ning 1938. aasta põhiseaduse jõustudes sai Pätsist Vabariigi president. Algas nn. "vaikiv ajastu", mil lisaks erakondade tegevuse lõpetamisele piirati ka mitmeid kodanikuõigusi ja trükisõnavabadust. Suleti mitmeid valitsuse suhtes kriitilisi väljaandeid ning asutati Riiklik Propagandatalitus. Valitsuse ideoloogid nimetasid seda "tasakaalustatud riigikorraks" ja "juhitavaks demokraatiaks".

1938. aasta põhiseadus jagas Riigikogu alamkojaks (80-liikmeline Riigivolikogu) ja ülemkojaks (40-liikmeline Riiginõukogu), kusjuures viimane koosnes presidendi poolt nimetatud liikmetest, kõrgetest ametiisikutest ja omavalitsuste esindajatest. Samas kuna parteid olid keelustatud, siis oli ka Riigivolikogu põhimõtteliselt „kuulekas nukuparlament“. 1938. aasta veebruari valimistel opositsioon küll osales, kuid kõrgete valimistsensuste tõttu said nad alamkojas vaid 14 kohta. Järgmisel aastal alanud välispoliitilistele mingi seega vastu riigikorraga, kus otsustamine riigi ja rahva tuleviku üle oli koondunud ühe inimese ja tema lähikondlaste kätte.

Isikuid

Mihkel Pung, advokaat ja riigitegelane, oli 1938.aastal Riiginõukogu esimees.
Mihkel Pung oli president Konstantin Pätsi õemees.
Mihkel Pung, http://et.wikipedia.org/wiki/Mihkel_Pung (23.06.2011).