Veebel, vonn ja Leetse mõis (2006)

Tootja Amrioni sünopsis

Christian von Wistinghausen, kes on sündinud ja kasvanud välismaal, aga läbi lapsepõlve kuulnud lugusid kaugest muinasjutumaast Eestist, ostis kümme aastat tagasi emotsioonide ajel ära Leetse mõisa. Selle kordategemisel tuli appi vene erusõjaväelane Viktor, kes samuti tahab näha Leetset tuhast tõusmas. Nende kahe usk ja veendumus on trööstitu Paldiski vahetusse lähedusse tagasi toonud vanade aegade hinguse. Dokumentaalfilm "Veebel, vonn ja Leetse mõis" jutustab loo baltisaksa, vene ja eesti teemade ning karakterite põimumisest ühel väikesel territooriumil - imekaunis, aga lagunenud ja ajaloole korduvalt jalgu jäänud Leetse mõisas. 
Veebel, vonn ja Leetse mõis / Lieutenant, von and the Manor (2008). Rmt: Eesti film / Estonian Film 2000-2006. Tallinn: Estonian Film Foundation, lk 502.

Leetse mõis

Mõis paikneb Pakri poolsaare kirderannikul, Lahepere lahe ääres. Leetse mõis on pärit 17. sajandist, selle omaaegne peamaja valmis 1860. aasta paiku, kui mõisnikuks oli Jakob von Ramm, klindilt laskuva terrassaia kujundamist alustati 1878.  Seisis nõukogude ajal sõjaväe käes ja pandi 1993. aastal põlema, praegu eravalduses. Kuni II maailmasõjani oli Leetse populaarne suvituskoht.
Hein, A. (2002). Eesti mõisad. Tallinn: Tänapäev, lk 21; Eesti Entsüklopeedia, 5.kd. (1990). Tallinn: Kirjastus Valgus, lk 464.

Praegune omanik parun Christian von Wistinghausen kasutab elumajana 18. sajandist pärit barokkstiilis valitsejamaja, mis renoveeriti 2002. aastal Urmas Arikese projekti järgi. 1993. aastal hävinud peahoone varemed on konserveeritud.
Jürgens, A. (2002). Leetse - oliivisallu peidetud õhtune maja.  Eramu & Korter, 3, lk 40-43, ill.

Mõisa ajaloost loe ka: Rand, J.  (2011). Tsaari lemmikmõis Leetse. Maakodu, nr 8, lk 14-19.

Isikuid filmis

Henning von Wistinghausen, Christiani isa, oli esimene saksa suursaadik Eestis aastail 1991-1995 (enne Teist maailmasõda oli Saksamaa Eestis esindatud vaid saadikute tasemel). Elab praegu Berliinis. Eestisse ja Leetsesse sattus ta poeg Christian esimest korda isa ametisoleku ajal aastal 1995. Wistinghausenid on põline baltisaksa suguvõsa, kelle enamik valdusi asus Läänemaal. Aja jooksul põimusid suguvõsa harud teiste kuulsate aadliperedega, sealhulgas Ungern-Sternbergidega, kelle valduses oli Leetse suvemõis enne 1918. a revolutsiooni ja punast terrorit, mis sundis neid kodumaalt lahkuma.
Rand, J. (2011). Tsaari lemmikmõis Leetse. Maakodu, nr 8, lk 14-15.

Oma mälestusteraamatus "Vabas Eestis" (Eesti Keele Sihtasutus, 2008) räägib suursaadik muuhulgas ka Leetse mõisast ja selle tähendusest oma perekonnaloos.

Paruniproua Isabella von Ungern-Sternberg, kellest Henning von Wistinghausen oma kodus Berliinis soojalt räägib, taustaks naise portreemaal seinal, oli tema vanavanaema - Leetse üks viimaseid omanikke enne mõisa riigistamist. Suri Tallinnas 1915. Leskproua Isabella oli haritud daam, kes huvitus filosoofiast ja okultismist ning oli kirjavahetuses Friedrich Nietzshega. Oletatakse, et see ekstravagantne daam võis huvitava vestluskaaslasena olla üheks ajendiks tsaar Nikolai II visiidile Leetse mõisa aastal 1913.
Rand, samas, lk 17.

Sellest suursündmusest, keisriperekonna külaskäigust Eestisse ja Leetsesse 1913. aasta suvel kirjutatakse veel kakskümmend aastat hiljem ajalehes "Esmaspäev" (5.01. 1931) muuhulgas järgmist:
"Ootamatult ilmus enne lõunat mõisa uhket mundrit kandev keiserlik käskjalg teatega, et tsaar koos tütarde ja saatjaskonnaga on varsti oodata Leetse. Mõisarahvas oli sest põrutavast uudisest tükk aega keeletu. Keiser oli üllatunud Leetse ranna ilust ja andis kohvilauas mõista, et sooviks selle koha omandada ja siia väikse suvilossi ehitada."

See oli suursündmus kogu ümbruskonnale ja jutte ringles selle kohta veel hulk aega. Toonaseid rahvapärimusi on Heino Ridbeck talletanud oma raamatus "Padise läbi aegade".
Rand, samas, lk 16.