Avaleht » Filmiliigid

Kaplinski süsteem (2011)

Dokumentaalfilm Kestus: 54:55

Huviinfo

Tootjafirma sünopsis

Lähiportree Jaan Kaplinskist – inimesest sõnade varjus. Kes on Jaan Kaplinski? Luuletaja? Nobeli preemia kandidaat? Iseseisva Eesti esimese riigikogu koosseisu liige? Kirjanik? Tõlkija? Täheteadlane? Prantsuse filoloog? Isa? Poeg? Mees ja kallim? Keskkonnakaitsja? Või märksa keerulisem sulam neist kõigist? Selleks et mõista Jaan Kaplinskit inimese ja kunstnikuna, soovitaks enamik inimesi lihtsalt tema loomingut lugeda, kuid meie tahame teada, mis on peidus tema luule ja kirjatööde taga. Kes on see inimene sõnade varjus? Jaan Kaplinski eluteel on praegu pöördeline hetk. End uuesti piiritledes, ühtaegu haavatava ja otsusekindlana, tahab ta seda eriskummalist aega filmitegijatega jagada.  
Kaplinski süsteem 2011, http://allfilm.ee/ (13.04.2013).

Jaan Kaplinskist

Jaan Kaplinski (22.01.1941 Tartu), kirjanik. Lõpetas 1964 TRÜ prantsuse filoloogina (lisaeriala strukturaalne ja matemaatiline lingvistika). 1980-82 Ugala kirjandusala juhataja, 1983-88 TRÜ tõlkekabineti juhataja, 1992-95 Riigikogu liige. Alates aastast 1964 avaldanud arvukalt luulekogusid, sh ka inglise keeles, samuti proosateoseid, näidendeid, esseid ja filosoofilise kallakuga publitsistikat. Tõlkinud proosat ja luulet inglise, prantsuse, hispaania, rootsi, hiina ja poola keelest. Tema luuletusi ja esseid on avaldatud Skandinaaviamaades, USA-s, Kanadas, Jaapanis jm. Balti Assamblee kirjandusauhind 1997, kirjanduse aastapreemia 1996 ja 2000.
Eesti Entsüklopeedia (2000). 14. kd: Eesti Elulood.  Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 138.

Jaan Kaplinski elust, tegevusest, perekonnast ja viljakast loomingust vt lisaks:
http:/ www2.kirmus.ee;  http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Kaplinski

Filmi saamisloost 

Noor prantsuse lavastaja Raphaël Gianelli-Meriano, kellele „Kaplinski süsteem“ on teiseks dokfilmiks, räägib oma Eesti-Prantsuse ühistöös valminud filmist järgmist. "Esimene film „Üks öö ilma paavstita” oli tegelikult mõeldud lihtsalt kingitusena Priit Pärna 60. sünnipäevaks – olime sõbrad ja tahtsin teda portreteerida. Aga „Kaplinski süsteemi” tegemisel on minu jaoks murranguline tähtsus, olin oma eluga just ristteele jõudnud: ma ei tahtnud enam fotokunstiga tegeleda, vaid süveneda Eesti kultuuri ja maastikku filmi kaudu. Ja minu meelest toimus ka Kaplinski elus samasugune murrang. Lugesin tema ingliskeelseid tekste ja tundsin nendega tugevat sidet, tahtsin väljendada piltides sama, mida tema tegi sõnadega. Otsustasin Kaplinskiga kohtuda ja ta osutus väga kenaks inimeseks. Teos hakkas kasvama aegamööda, mul ei olnud alguses kindlat plaani kuulsast kirjanikust filmi teha. Ma töötan pigem südamega kui kalkuleerin." /.../
Sattusin siia kümme aastat tagasi fotograafiks õppides. Olin Prantsusmaal tutvunud paari eesti kunstnikuga, kes mu külla kutsusid, ja hakkasin maakohtades inimestest portreepilte tegema. Mulle meeldib väga põhjamaade valgus, isegi sellisel aastaajal. Ja see energia, mida siinsed inimesed suvel kiirgavad. Sõitsin ühel suvel koos Kinobussiga ringi ja nii ma Eestit avastasingi. Tead küll, kuidas elus on: satud lihtsalt kuhugi midagi tegema – ja juba väntadki Kaplinskist filmi."
Ajakirjaniku küsimuse peale, kui lähedalt kirjanik oma maailma vaadata laskis, vastab režissöör: "Seda peaks ta ise ütlema. Aga ma ise tundsin lähedust mitme Kaplinskiga, sest film vaatab teda mitmest tahust ja näitab tema erinevaid nägusid. Tekstiosa ei olegi nii oluline, sest kui olete Kaplinski esseedega tuttav, teate ka neid ideid, mis filmis väljenduvad. Minu jaoks oli tähtsaim see, kuidas kirjaniku kuju videokujutisel lihaks saab. Kaamera suudab näidata midagi, mida sõnad ei väljenda, selles mõttes usun, et jõudsin Kaplinski olemusele päris lähedale. Ta laskis end paljastada sellisel viisil, nagu teda tavaliselt ei näe." /.../
Kaplinski süsteem on kujund. "Inimene kuulub kogu elu ühiskondlikesse süsteemidesse – kultuur, riik, perekond, kirjandus. Ent Kaplinskit ei ole kunagi saanud üheainsa süsteemi raames määratleda. Ta ei taha, et teda määratletaks luuletaja või mõtlejana. Filmi tegema hakates arutasime, mis keeles rääkida. See, et Kaplinski räägib prantsuse keeles, aitab illustreerida, et ta on tõepoolest maailmakodanik, kes suudab igasugusest taustsüsteemist pärit inimestega kohaneda." /.../
"Eestlased on minult küsinud, kas me saame midagi uut teada Kaplinski eraelu kohta. Selliste asjade jaoks on seltskonnaajakirjandus. Kaplinski on väga peenekoeline isiksus ja ma tahtsin näidata tema peenekoelist maailma – sosinad, aeglane jalutuskäik metsas, kuulates linde ja puid. Mulle ei meeldi, kui asjad vaatajale kohe näkku hüppavad, nagu uudistesaates või paljudes dokfilmides. Vaja on ka poeesiat, suitsu puude kohal ja nii edasi."
Kressa, K. (2011). Prantsuse režissöör: Kaplinski mõtteviis on eksootiline [intervjuu Raphaël Gianelli-Merianoga]. Eesti Päevaleht,  25. nov, lk 12.

Filmist kriitiku pilguga

Mathura: "Ilmselt ei valeta ma väga – aga võib-olla ei valeta üldse –, kui ütlen, et elavate eesti kirjanike hulgas pole teist, kes oleks meie kirjandust mõjutanud samavõrd kui Jaan Kaplinski. Ühelt poolt tõi Kaplinski oma tulekuga eesti luulesse uue mõttemalli, mis nägi vaimsust paljudes lihtsates ning igapäevastes asjades ja toimingutes. Tahan siin rõhutada just sõna „vaimsus”, sest tundub oluline tähele panna, et Kaplinski mitte ainult ei konstateeri seda, mida kirjeldab, vaid leiab sellest ka teatud vaimse tähenduslikkuse, arusaama, et kõik lihtsad asjad on osa ühest lakkamatust kulgemisest nagu me isegi. Teiselt poolt sai Kaplinskist eesti luule ja kirjanduse üks kõige silmapaistvam esindaja mujal maailmas: ta pole ehk mitte niivõrd eesti kirjanduse sümbol, pigem sümbol eesti kirjanduse tarvis." /.../
Režissöör Gianelli-Merianot tuleb tunnustada panuse eest meile sedavõrd tähendusliku autori jäädvustamisse. "Lisaks õnnestub režissööril oma filmis küllalt selgelt esile tuua nõukogude aja kriitiline mõtestamine. See on midagi sellist, mis on meie omakeelses ja -meelses kultuuridiskursuses minu meelest peaaegu et tabuks saamas. Juba puhtpoliitilistel põhjustel tuleks põhimõtteliselt hukka mõista justkui kõik, mis seondub nõukogude ajaga mingilgi moel. Kaplinski näib filmis seesugusest lähenemisest pisut kõrvale astuvat. Ta ei tee küll mingit saladust nõukaaja raskustest ja süsteemi absurdsusest /.../, ent Kaplinski ei võta ka mingit absoluutset seisukohta, ei mõistu ega hukkamõistu – tema fookus on pigem filosoofial, sellel, kuidas elu on elu ja seda iga riigikorra ajal. Oskus seista poliitikast sammuke kõrgemal tundub mulle aga hädavajalik, et jõuda üldinimlikult pädeva minevikupildi loomiseni."
Üks Gianelli-Meriano loodud filmiportree peamisi tunnuseid on minu meelest portreteeritava inimlikkus. Ehkki režissööri suhtumine on ilmselgelt respekteeriv, ei püüa ta näidata Jaan Kaplinskit mitte niivõrd tema erakordses suuruses, vaid pigem tema (ühtviisi erakordses) lihtsuses. Just see lihtsus näibki autorit üllatavat rohkem kui portreteeritava suur eruditsioon või lai vaimne haare (millele on filmis põhjendatult antud vähem ulatust). Sellises lähenemises on kahtlemata kergust ja värskust. Lihtsad on seejuures nii filmi visuaalne keel kui ka tema struktuur, mis on küllalt lineaarne." /.../
"Ja lõppeks on „Kaplinski süsteemil” siiski potentsiaali öelda ka midagi uut: kas või näiteks esile tuua Kaplinski ausus – ausus olla ise ja elada seda elu, mis sulle tundub võimalikest kõige tõepärasem, hoolimata niivõrd oma valiku majanduslikust, sotsiaalsest või mainelisest hinnast."
Mathura (pseud). (2012). Maailmamõtleja Eesti metsade vahel. Sirp, 13. apr, lk 26.

Olev Remsu seevastu tõdeb, et ta ei saanud hästi aru ei filmi sõnumist ega selle sihtrühmast. "Kui ma nüüd õigesti adun, siis autorite lähenemise võtmeks on Debora Vaarandi luuletus "Lihtsad asjad". Tundub, et autorite ja portreteeritava seisukohad langevad täiesti kokku, autorid on vaid audiovisualiseerinud Kaplinski sõnumi, vahest kogu kreedo. Oletan koguni, et Kaplinski kuulub ka ise filmi autorkonda, mitte vormiliselt, vaid sisuliselt. Nõnda et tegemist on mõneti autoportreega." /.../ Näeme linnamehe lihtsat taluelu, kuid kaamerate vaateväljas pole ei raamatuid ega lugemist. "Kas teesklus? Vahest peaks see tähendama, et elu on tähtsam kui kultuur?" /.../
"Millest ma siis aru ei saanud? Kaplinski ütleb, et ta enam ei luuleta, vähemalt mitte praegu. Ta seest ei kerki luulet, ent maailmas on ka liiga palju kirjandust, ja kõige hullem on müüa ja reklaamida oma ridu. Nõnda siis põgenemine. Ainult et põgenemise kuulutamine (film ise!) ei kuulu põgenemise hulka. Ei buda ega tao munk (keda Kaplinski eeskujuks toob) ei oleks endale kaamerat ligi lasknud, poleks pika monoloogiga püüdnud oma elu ja maailma seletada."
Remsu, O. (2012). Lihtsus on lihtsus, kuid mitte mõistatus. Teater. Muusika. Kino, nr  5, lk 111-112, 114.

Filmi ingliskeelne blogi:  http://thekaplinskisystem.blogspot.com/  

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm