Roots - sada aastat sõda ja muusikat (2011)

Tootjafirma sünopsis

Dirigent ja helilooja Olav Roots sündis 1910 Tartumaal Udernas ja suri 1974 Bogotás Colombias. Tema elu hoidis koos muusika, kuid rebis tükkideks sõda ja vägivald, pöörane 20. sajand. Katrin Lauri dokumentaalfilmis otsivad oma juuri ja mõtet Olav Rootsi pojapojad Julian ja Nicholas Roots Miamist, kes pole kunagi kohanud oma vanaisa, ega ka varem näinud seda maad, mis ta saatuse määras ja kus ta sündis – Eestit. Film räägib muusika kaudu poistele nende vanaisa loo ning jõuab koos nendega järeldusele, et inimesed, ajad ja selle maailma kaugemadki paigad on omavahel seotud ja vastastikku vajalikud.

Stsenarist ja režissöör Katrin Laur:

Kui ma kolm aastat tagasi Olav Rootsi elulugu uurima hakkasin, et temast filmi teha, sain ma aru, et Roots on üks kõige põhjalikumalt ära unustatud suurtest eestlastest. Kolm aastat tagasi oli Eestis isegi muusikute hulgas väga vähe neid, kellele Olav Rootsi nimi oleks midagi ütelnud. Et me sel aastal pühitseme Olav Rootsi 100. sünniaastapäeva tema Sümfoonia Eesti esiettekandega, on suur asi ja kui film “Roots: sada aastat sõda ja muusikat” valmis saab, oleme me toonud selle nõukogude ajal olematusse surutud mehe tagasi oma kollektiivse mälu kaardile. /---/
Artikkel ERSO kontserdi kavalehelt, 26. veebruar 2010.

Filmist kriitiku pilguga

Andres Laasik: „Kodumaisest muusikast veidigi aimust omav inimene teab, et oli selline inimene nagu Olav Roots, kes mitmekülgse muusikuna mängis klaverit, juhatas koore ja orkestreid ning kirjutas uut muusikat. Aga kuna tema kirjutatud muusika läks nõukaajal keelu alla, siis oli kuidagi raske Rootsi asetada meie muusika suurkujude panteonile. Polnud nagu sellist kohta. Katrin Laur tegi selle.
Muidugi mitte üksi. Teatavasti mängis ERSO Arvo Volmeri juhatusel Olav Rootsi sajandaks sünniaastapäevaks helilooja teoseid ja need salvestused puhusid elu sisse ka filmile. Filme heliloojatest, kus peategelasest kõnelevad sõnade asemel teoste helid, on tehtud varemgi ja tehakse tulevikus. Ent see tehnoloogia pole kergete killast, tegemist on peene kunstiga, mis kõnealusel juhul õnnestunud moel korda läks.“
Laasik, A. (2011). Rootsi muusika kõneles filmis tema eest. Eesti Päevaleht, 14. sept.

Toomas Velmet: „See film võib ju tunduda harilik, kuid tegelikult on see tänapäeva maailmas täiesti ebaharilik film. Selle tegijad väärivad kõrgeimat tunnustust ja eesti rahvas väärib seda filmi, et teda ikka ja jälle endast läbi lasta ja tõdeda: milliseid mehi on me väike maakild sünnitanud ja jaganud kogu maailmale, et oma missiooni kanda.“
Velmet, T. (2012). Olav Rootsi elu sümfoonia. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 75.

Ivalo Randalu: „Hea, emotsionaalse laenguga filmitöö, mille isemoodi teene on minu arvates adumine, et Olav Roots kuulub oma elutööga hoopis rohkem Colombiale kui meile. Tõdeme, et Colombial on olnud Rootsile kuulunud ajalõigus õnnelikud tõusuaastad. Seal oli olemas tugev kultuurikiht ja -eliit, mis ta peagi endasse haaras: „Mu süda ja töö kuuluvad Colombiale!”. Igatahes nostalgiat Eesti järele filmis ei ole, on määratu pühendumus muusikale, sealjuures  ka kohalikule sümfoonilisele loomingule, ning tohutu edu ja lugupidamine. Siiski – on Viiralti graafiline leht „Virve”, on „Kalevipoeg” ja deklareering, et tagasipöördumist ei tule enne, kui maa vabaks saab. Ning veel – kogu mõõduka seltskonnaelu, golfi ja muu selletaolise juures pihib Roots kord, et tõelisi sõpru tal ei ole, need suhted sündisid ainult nooruses.
/---/
Sunnitud vaheaegadega neli aastat kestnud töö pole režissöör Katrin Lauril, hoolimata paljude (muusikaalaste) abimeeste toele, kerge olnud. Õnneks on tal jätkunud kannatust keerukas materjal koguda-luua ja targalt tervikuks põimida. Viimast sisaldab film niigi küllaga, ometi mitte ülearu, sestap vaid mõnest kadunud rõhuasetusest. Rootsil käisid gastroleerimas kümned ja kümned suurused: ekraanil vilksatasid ainult Stravinski ja Artur Rubinsteini  nimi; tema orkester tõusis üle kontinendi parimaks ja tuuritas isegi Floridas – ei sõnagi. On küll pühendustahvlid konservatooriumis ja plaat nekropoli müüritises, kuivõrd aga Rootsi vastu armastati, nähtunuks rahvarohke matuse piltidest, ja ka tema esimene armastus, 1946. aastal tuberkuloosi surnud esimene abikaasa Karola jäi mainimata (esines mitmel grupifotol!). Kuid puhtfilmilisi finesse jagub, näiteks originaalkaader Rootsi dirigeerimisest, õieti selle  ideaalselt sünkroniseeritud monteerimine ERSO esitusse. Suurepärane on filmi lõpustseen pojapoegadega, kes end juba pooleestlastena tunnevad ja uljalt külma merre tormates veepiirilt tagasi põrkavad, kuid peagi hullama ja vapralt kroolima hakkavad. Tähenduslik episood, igatahes midagi enamat kui lihtne eneseületus. Liigutab aga see, et maailmas on jälle kaks noort inimest rohkem, kellele Eesti ei tähenda geograafilist arusaamatust.“
Randalu, I. (2011). Kirgas dokument suurest dirigendist. Sirp, 16. sept, lk 28.

Vaata lisaks:

Ivalo Randalu "Eesti, Rootsi, Colombia. Ja tagasitulek …" (Sirp, 19.02.2010) 

Kuula raadiosaadet "Eetris on ERSO", kus saatejuht Kristel Kossar ja režissöör Katrin Laur räägivad Olav Rootsist ning valmivast filmist "Roots: sada aastat sõda ja muusikat".

Filmi “Roots: sada aastat sõda ja muusikat” tutvustus ja treiler: http://etv.err.ee/index.php?0563204 ‎