Avaleht » Filmiliigid

Inimkaamera (1999)

Filmiprojekt Identiteet

Mängufilmid Kestus: 20:00

Huviinfo

Tootjafirma sünopsis

Raineri ja Anna kooselu on purunemas. Rainer otsustab hakata dokumenteerima seda videopäeviku vormis. saamal hetkel, kui ta alustab dokumenteerimist, saab temast vuajerist omaenda elus. Aja jooksul kujuneb Raineri ja Anna suhe elavaks kaameraks muutunud Raineri tõttu julmaks võitluseks ja kättemaksuahelaks.
Eesti film / Estonian Film 1991-1999 (2000). Tallinn: F-Seitse OÜ, lk 114.

Rahvusvaheline projekt noortele

“Inimkaamera” on üks viiest lühifilmist kassetis, mis valmis rahvusvahelise projektina nimetusega jek/junges europäisches kino/yec/young european cinema. Nende filmide tegijateks valiti viimastel aastatel Euroopa filmifestivalidel tähelepanu äratanud noored anded. Kasseti juhtteemaks või märksõnaks valiti “identiteet” ning kõik režissöörid peale Jaak Kilmi elavad väljaspool oma kodumaad, võõras keskkonnas. Nimetagem ka teised filmid ja nende lavastajad:
„Ausbruch/Erruption“ (rež Züli Aladag, 19 min), „Daleko/Away“ (Andrea Staka, 9 min), „Voyage au pays de nulle part/Trip to Nowhereland“ (Sandra Kogut, 18 min), „Hotel“ (François Méthé, 10 min).
Projekti jek jätkatakse. Järgmise kasseti tegemisel on eestvedajaks Jaak Kilmi, kes otsib välja uued andekad noored lavastajad kogu Euroopast.
Teinemaa, S. (2000). Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 81.

Filmist kriitiku pilguga

Andres Maimik: Jaak Kilmi korraldab oma filmis “Inimkaamera” psühholoogilise eksperimendi, kus ta lõhub selle ebamäärase vaheseina, mis kaitseb intiimmaailma agressiivse videosilma eest.
/---/
“Inimkaamera” jälgib olukorda, kus kaamera pidev lähedalolu teeb tast peaosalise eraelu näitelaval. Kuidas võimalus kakskümmend neli tundi ööpäevas viibida videokaamera pealtpiiluva ja salvestava objektiivi ees hakkab tahes-tahtmata käitumist determineerima. Filmi peategelane ei ela enam oma elu, vaid hakkab seda esitama. Pilk muutub sügavamaks, rüht õilsamaks, zhestid dramaatilisemaks. Ma teen ju enese elust filmi, milles ma olen peategelane! Siinkohal muutub suhe rollimänguks. Miimika reedab igal hetkel ennast kõrvalt jälgivat stiliseeritud “isiksust”, vastikult maniakaalset ja ooperlikult melanhoolset karakterit — aga just nimelt karakterit, mitte amorfset elusaine käntsakat, turvaliselt kušetil uinunud kolme lapse isa. Siin ka kokkupuutepunkt dokumentalistikaga. Kaamera pole ainult reaalsuse vahendaja, vaid tema võimuses on luua uut reaalsust, dikteerida sündmuste käiku.
/---/
“Inimkaamera” vaatamise võti on selles, et vaataja saab kogu informatsiooni kätte subjektiivse pildi kaudu. Meie silm on justkui kleebitud kaamera visiiri külge. Vaatajal ei ole kordagi võimalust kõrvale astuda, et saada rahulikku korrastatud perspektiivi, objektiivset ülevaadet asjade seisust, vaid peategelane on tema jaoks oma moonutatud enesetajust välja valinud eriliselt hüsteerilised momendid, millega end ekshibitsioneerida. Pilt tuleb Raineri rähmase kolmanda silma kaudu — see on värvitu, tumestatud, nurgeline ja fookusest väljas, ablas ja sombuurne, mis väikeste detailide tagant püüab maniakaalselt mingit pidevust ja mõistmist leida. Kaamera võbelemine tähistab peategelase erutusest värisevaid käsi. Ka toanurka, koridori ja kööki üles riputatud turvakaamera stiilis impersonaalne pilt pole neutraalne, vaid edastab samasugust kiivast jälgimismaaniat ja paranoiat.

Visualistika on oma tooruses vägagi intensiivne — see on justkui petetud mehe masturbatsioon kraanikausi kohal, inetu ja meeleheitlik, ent omal moel ka katartiline lahendus.

Kilmi on küllalt kaval, saamaks aru, et palja konstruktsiooni peale sellist filmi ei ehita, see nõuab isiklikku või vähemalt näiliselt isiklikku lähenemist. Filmi sisuline tähendus pääseb harjumatu vormikeele kõrval maksvusele alles seejärel, kui seda on testitud katseisikute peal. Kuivõrd suudab selline suhtepaljastus vaataja kehamälu aktiviseerida, kui palju emotsionaalseid äratundmishetki see esile kutsub, kui lähedale ta igaühe privaatsfäärile pääseb? Kui kaugele analüüs küünib, kas ta söandab lõpuni mõelda mõtted ja refleksioonid, mis argielus ebamugavusest või argusest takerduvad? Näitab see midagi, mida me veel ei tea või ei oska sõnastada?

Loomulikult ei mahu ühte lühifilmi mõõdus konspekti Bergmani domestilise psühhopatoloogia massiivsed orkestratsioonid ega Lars von Trieri sotsiaalpsühholoogilised modelleerimistehnikad.
Kilmil on oma lähenemine. Ta korjab folkloori — klatšijutte ja pihtimusi enese ja tuttavate elust —, puhastab välja kirkamad hetked ning lükib need klassikaliseks kolmnurgaks. Õigemini küll ebaklassikaliseks nelinurgaks, sest neljanda nurga moodustab kaamera.

Siin on nauditavalt loomutruusid momente — René Reinumäe enesehaletsusest kantud slaidivaatamine, Külli Koigi koketsus ja jõhkrus, hääletu suguakt. Nad on õhulised, ent konnotatsioonidest täidetud ülesvõtted, nagu juhuslikult karbist pudenenud aastatetagused fotod. Näitlejad tunnevad end hästi, sest nad ei pea mängima topelttähendusest vaevatud ebamääraseid kontseptsioonikangelasi (nagu Kilmi eelmises filmis “Tähesõit”), vaid normaalseid noori inimesi, kellel läheb hetkel halvasti. Isikliku lähtepunkti tõttu on ka režiis enesekindlat küpsust ja läbitunnetatust. /---/
Samas võiks ju öelda, et režissöör jäi oma põhiväite tõestamisel pooleli. Iga filmi sõlmkoht oleks võimaldanud põhjalikku lahtiharutamist, fanaatilist lõpuni minekut, süvaanalüüsi. Kui peategelane Rainer lausub filmi algul, et videopäevikut hakkas ta pidama sellepärast, et ta tahtis teada, mis tema ja Anna vahel tegelikult toimus, siis filmi lõpuks ei saanud vaataja väga selget teadmist, milline oli Raineri tõlgendus toimunust. Kuigi film oli täis isiklikku, valusat ja lõbusat déjà vu’d, nagu Raineri ja Anna rähklemine teki pärast voodis, või ooperlikult ülepaisutatud visuaalset eufooriat, nagu veritsevate kätega hulluv Rainer duši all, siis nende dramaatiliste highlight’ide sidusus oli kuidagi liiga ontlikult narratiivne. Raineri kobrutav maniakaalsus ja paranoia ei tulnud sügavalt temast enesest, vaid sellel oli konkreetne väline põhjus — nagu deus ex machina ilmub filmi lõpus vannitoast märgade juuste ja palja ülakehaga mees, abielurikkuja par exellence. Valentin Kuik hingas küllap sel hetkel kergendatult välja: dramaturgiline loogika pole ka noortele radikaalidele võõras. Aga tundes Jaak Kilmit kui isiksust ja filmitegijat, arvan, et suletud raskemeelsuse ja kõikepaljastava naturalismiga vaataja tuju rikkumine pole talle võib-olla kõige isiklikum probleem. Igal juhul on ta “Inimkaamera” näol leidnud toimiva kombinatsiooni moodsa vormikeele, impressionistliku stiili ja intiimse sisu vahel.“
Maimik, A. (2000). Inimene videokaameraga. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 79-81.

Läti filmirežissöör Kristīne Želve: „Võib-olla on süüdi praegu maailmas populaarne nn faked documentary žanr ja kogu dokumentaalseks nimetatud film on otsast lõpuni võltsitud, lavastatud (pole saladus, et ka tõelistes dokumentaalfilmides esineb selletaolisi kaadreid), mida filmijad filmi lõpus varjamatu võidurõõmuga ka vaatajatele teatavaks teevad, et ahah, uskusite küll? Olge lahked, see on teile reaalsus! Dokumentaalsust võltsitakse dokumentaalsuse enda vahenditega — reportaažid sündmuskohalt, (justkui) vaatlev kaamera. Ja sa lepid mõttega, et režissöör püüab sinuga manipuleerida. (Kuidas see võltsitud dokumentaalsus karmile ajaproovile vastu peab, seda ei söanda arvata.)

Selles kontekstis tundub huvitav fakt, et veel ühe noore eesti režissööri Jaak Kilmi mängufilmi “Inimkaamera” (1999) peavad paljud esimesel kokkupuutel home video stiilis kujundatud videopäevikuks, kus rezissöör on fikseerinud oma suhet sõbrannaga. Õigemini, suhte lõppu, kus teda kui tõelist rezissööri, “inimest-kaamerat”, ei huvita mitte suhte füüsiline purunemine, vaid — k u i d a s  see kõik toimub. Neile, kes on mõnd Kilmi filmi varem näinud, reedab režissööri juba enne lõputiitreid René Reinumägi, näitleja, tema alter ego — nõnda võib arvatavasti nimetada inimest, kes on mänginud tema kolmes mängufilmis, seejuures võtab ta koos Kilmi endaga osa ka stsenaariumide tegemisest. Seetõttu on kõigis kolmes filmis aktiivne ja tõepärane peategelase sisemonoloog ehk “mõtisklused”, mis siis ka filmis “Human Camera” koos koduvideo trikkidega segavad jälgi mängu- ja dokumentaalfilmi vahel — oleks uskumatu, et “normaalne” režissöör filmib seesugust crazy mängufilmi, kuid isegi rohkem kui usutav, et normaalne kunstnik võib küll imetleda oma kannatusi, usaldades need filmikaamerale. Kuna ma olen näinud Kilmi kaht eelmist filmi, oli mul meeldiv juba “Human Camera” esimestest kaadritest peale lasta end kaasa kiskuda sellel dokumentaalse reaalsuse illusioonil — meeleheitel noormees räägib oma sõbra-kaameraga. Režissöör Jaak Kilmi on visuaalseks saanud René Reinumäe kujul. Tahes-tahtmata tulevad mõttesse allusioonid: ütleme Jean-Pierre Léaud, mõtleme Truffaut, ütleme Klaus Kinski — mõtleme… Olgu peale. Tahtsin sellega öelda, et oleks huvitav vaadata kõiki neid kolme filmi, režissööri ja näitleja koostööd.

See eestlaste uus laine — dogma, koolkond, lihtsalt suund või vool — noorte eesti filmiloojate loomingus ei ole formuleeritud, avalikult deklareeritud ega teoreetiliselt põhjendatud. Võib-olla seda polegi olemas. Kuid filmid on. Tundub, et just neile oli tähtis just nõnda filmida just neid filme.“
Želve, K. (2001). Human Eesti Camera. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 83-85,
ajakirjast “Kino raksti”, sügis 2000, tõlkinud Valli Helde.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm