Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides (2010)

Marianne Kõrver: hea muusika on filmitegijale innustav materjal

Katke intervjuust Marianne Kõrveriga:

Kui raske oli saavutada suure heliloojaga kokkulepe, et ta taluks kaamerat ja inimesi, kes tulevad ta privaatsust segama?
Kui Erkki-Sven andis nõusoleku, et temast tehakse film, ei kujutanud ta kindlasti päris lõpuni ette, mida see protsess tegelikult tähendab või kuidas see toimub. Aga eks üsna alguses sai selgeks, et pea igasugune võttemeeskonna kasutamine tekitab mõttetut pinget ja liigset müra, seetõttu tegin enamiku filmist üksinda. Ja see osutus selles niigi nahaalses situatsioonis ilmselt kõige delikaatsemaks võimaluseks, kuidas teise inimese isiklikku ruumi kaameraga siseneda.

Oled saanud jälgida kuulsat heliloojat kodu- ja välismaal. Milline on tema isiku vastuvõtt siin ja seal? Kas on mingeid erinevusi?
Erkki-Sveni puhul ei saa ka kodumaal publiku vähesuse üle kurta, aga kui mõelda, et muu maailma jaoks ei ole tegemist koduse Hiiumaa-mehega, siis on hea näha, et nii kaugemates kui ka lähemates paikades on suured saalid täis inimesi, kellele see muusika korda läheb ja kes sellest naudingut ja lohutust leiavad.
Laasik, A. (2010). Marianne Kõrver: hea muusika on filmitegijale innustav materjal. Eesti Päevaleht, 5. apr, lk 11.

Marianne Kõrver lavastab helid piltideks

Katke intervjuust Marianne Kõrveriga:

Teed portreefilme suurtest isiksustest, inimestest, kes on harjunud kontrollima kõike enda ümber lõpuni. Kuidas tajud enda rolli selles?
Mida enam olen mõelnud portreefilmi žanri peale, seda keerulisemaks see muutub. Kuidas mina kui võõras inimene võtan nüüd kaamera ja tungin kellegi ellu… Mida ma üritan sealt saada? Mida enam sellele teemale mõelda, seda vägivaldsem kellegi privaatsfääri tungimine tundub. See on seotud ka vastutuse ja eetiliste piiridega.

Ning kui ma olen lõpuks sinna maailma tunginud – kas mul on õigus jagada seda pärast mitme tuhande inimesega? Kas tohin vaadelda seda kui oma töövõitu või on olulisem jääda inimeseks, kellega ma hästi läbi saan? Millal ma olen kõigest ametinimetus „režissöör” ja lakkan olemast empaatiavõimega inimene?
Eesmärk võiks olla selle kõige vahel tasakaalu leidmine.

Filmi viimases etüüdis „Crystallisatio” tundus mulle kaamera kohati liiga närviline. Liblikast sai silmapilguga meri ja rohukõrtest taevas. Kas tajusid sellist äkilisust ka muusikas?
Lõpp tuli väga raskelt. Olin kindel, et film peaks lõppema ühe terve muusikapalaga. Alguses olidki mul selle taustaks hästi pikad plaanid, kuid tundus, et need ei kandnud. Jäid seisma. Ning tegelikult oli veel ka palju närvilisem versioon. Lõpuks jäi selline kesktee. /---/.

Kuidas on sinu jaoks seotud film ja heli?
Minu jaoks on muusika loominguliselt kõige alus. See kutsub esile emotsioone, millest omakorda võivad saada mõtted ja pildid. /---/.

Oled teinud nii dokumentaal- kui ka mängufilmi. Kumba naudid enam?
Ma ei julge öelda, et ma enam kunagi mängufilmi ei tee. Kuid vaadates häid dokumentaalfilme, on mul tunne, et sedasama reaalsust püütakse ka mängufilmides taastoota. Kontsentreerituna, aga siiski.

Dokumentaalfilmi tegemine meeldib mulle protsessina oluliselt rohkem, see annab võimaluse teha tööd üksi või väga väikese meeskonnaga. Ma vist ei ole see inimene, kes naudiks tohutu pinge all teiste inimestega suhtlemist. Mängufilmis üritab iga meeskonna liige end mingil määral kehtestada. Mul puudub selline egoism, mis sunniks mind sel hetkel oma ideed läbi suruma selle hinnaga, et tekivad inimestevahelised pinged, haavumine ja meelehärm. Ja kui mõelda mõnede režissööride peale, kelle filmid on mulle korda läinud – näiteks Bergman, Fassbinder või Godard –, siis kes saaks väita, et peale isikliku sarmi on nad ka väga head ja empaatilised inimesed? Tagantjärele ei ole see muidugi oluline, aga eks see ole iga inimese enda avastada, kuidas ta endaga paremini läbi saab.

Dokumentaalfilm annab võimaluse stressivabalt eksida. Ma võin võtta üles hetki, milles ma ei ole lõpuni kindel, ja pärast seda vaagida või välja praakida, ilma et keegi mulle hiljem nina peale kirjutaks, kui palju see võttepäev maksma läks ja miks ma selle võtte ebavajalikkusele varem ei mõelnud.
Veenre, T. (2010). Marianne Kõrver lavastab helid piltideks. Eesti Päevaleht, 10. apr.