Hülgepüük (1938)

Hülgepüügist Eestis

Aja jooksul täiustusid hülgepüügiriistad ja -meetodid. Harpuuni kasutati aga seks otstarbeks veel käesoleval sajandilgi. Hülgeküti põhivarustuse juurde kuulusid veel käks ja pussnuga, viimastel sajanditel püss. Pikematele jahiretkedele mindi paadiga, mida sai mööda jääd edasi lükata ja kus ka magati. On teada, et püügil kasutati ka erilisi hülgekoeri, kes lõhna järgi hülged jää peal üles leidsid. Kõige agaramad hülgekütid olid rannarootslased Ruhnus, vähem ka Vormsil ja Põhjarannikul. Eestlased küttisid hülgeid Kihnus ja Soome lahe rannikul.

Tang kujutas endast 4-5 meetri pikkust suuska. Seda tarvitati halbade jääolude puhul hüljestele lähedalepääsemiseks. Kütt oli tangi peal kõhuli, jalad risti, toetudes tangile ja varjudes niiviisi valge sirmi taha. Edasi liikudes tõmbas kütt käte jõul end edasi, jälgides saaklooma läbi sirmi augu. Kui saadi tangiga hülgest laskekaugusele, torgati püssitoru august läbi. Tangi tarvitati, kui jää oli lage ega olnud võimalust jääpankade tagant hülgeid vaanida. Ka tarvitati tangi, kui pankade vahel olev nõrk jää ei kandnud hülgekütti aga oli vaja hüljestele lähedale pääseda.

Täpsem info:
Hülgepüük-Eesti Rahva Muuseum, http://www.erm.ee/et/Avasta/Rahvakultuur/Talupoja-argielu/Hylgepyyk (7.12.2011).