Otsingutulemused

Miina on 15-aastane tüdruk Obinitsast. Elab suure perega väikeses metsatalus ja õpib koolis, mis on kadumisohus. See on kool, kus õpilased nurga taga salaja suitsu ei tee, narkootikume pole näinudki ning õpetajad koolis on soojad ja ranged. Kodukanti Miina jääda ei taha, sest seal pole tööd ja "umbe" igav on ka! Film jälgib tüdruku argipäeva, sammukesi tema kõige igapäevasemal teel.

Kas kuskil mujal kui Kihnus võiks Eestis näha rahvarõivais naist mootorrattal oma igapäevastele asjatoimetustele tõttamas? Elu merel käivate meeste kõrval on sundinud siinseid naisi olema iseseisvad. Ja nii ei jää neil ka tantsupidu sellepärast pidamata, et mehed enam tantsima ei tule. Kihnu naised võtavad kätte ja tantsivad omavahel.

Sadagu taevast kas või pussnuge, ikka koguneb igal hommikul Tartu turuhoone ette kümneid inimesi, kes kauplevad end seal mitmesugustele tööotstele. Rahvas kutsub seda platsi orjaturuks, pakkujaid endid turuvarblasteks. Kas elatise teenimise kõik muud võimalused kaotanud inimesed on selles ise süüdi? Või on viga meie ühiskonnas? Ehk tuleks need alandatud ja solvatud inimesed lihtsalt üle parda heita? Või määrata neile tugiisik, kes nende eest hoolitseks ja nad ühiskonda tagasi tooks?

Taff, Brolla, Pärnakas ja Konks on tavalised Tartu tudengid, kes juba teist aastat teenivad õppimiseks lisaraha linna laipade vedamisega. Neli sõpra ja nende kaaslased peavad oma igapäevaste toimetuste keskel tagama ööpäevase valmisoleku politsei väljakutse peale kohale sõita ning surnukeha kohtuekspertiisi toimetada. Laibavedamine pole kaugeltki lihtne töö - ette tuleb nii füüsiliselt raskeid kui psühholoogiliselt rõhuvaid juhtumeid. Tavainimesele eemaletõukav ja ränk elukutse pole aga vähemalt väliselt peategelaste optimistlikku ja huumoriküllast ellusuhtumist muutnud. Mis on sundinud tudengeid haarama kinni niivõrd ebatavalisest teenimisvõimalusest? Mida arvavad asjaosalised ise om tööst ning kuidas on see neid mõjutanud?

Mis on ühist naljamehest libaajalehe toimetajal, melomaanist ajalooõpetajal ja eesti alternatiivkultuuri „isakeseks” peetaval kiilaspäisel DJ’l? Esmapilgul sobimatut kolmikut hoiab koos halva maitse piiril kõikuv, kitši ja kämpi õhkuv rokkpopppungi ansambel Röövel Ööbik. Portreteeritakse kolme pseudopopikooni ja nende arengut Tartu kunstikooli punktudengitest Eesti muusikatööstuse markantseimateks kujudeks. Röövel Ööbiku fenomen on jäänud mõistetamatuks nii Eestis kui ka paljudele välismaal. Lisaks intervjuudele peategelaste ja nende muusikaga seotud inimestega näeb hulgaliselt arhiivmaterjale ja uusi ülesvõtteid tegelaste igapäevaelust.

Film "Suvevärvid" on kahest suuremast suvisest noortefestivalist Eestis: Pühajärve Beach Party Festivalist ja Viljandi Pärimusmuusika Festivalist. Mõlemad toimuvad kaunis väikelinnas, mõlemad kestavad mitu päeva, mõlemal on välja kujunenud oma püsiv külastajaskond, mis paraku aga omavahel peaaegu üldse ei kattu. Kas Eestis on kaks erinevat noortekultuuri? Kas suvine festivalivalik paneb paika, kes sa oled? Miks ja kuidas noored nendele festivalidele lähevad?

Baleriin Oksana Titovale on tema keha nii mõtlemise ja eneseväljendamise vahend kui ka tööriist. Ometi otsustab Oksana ohverdada talle elutähtsad jalad tulele. Ta tahab proovida sütelkõndimist. Miks ta seda teeb? Kas on võimalik, et tuli ei põleta?

Alguses on hääl. Jahmatavalt reibas, kõlamas krappidest üle kogu Rahvusooper Estonia maja. Juba 40 aastat. Jüri Kruus on etenduse juht ja see on tema hääl. Seejärel tulevad kõik need teised hääled – Georg Ots, Miliza Korjus, Hendrik Krumm ja paljud teised. Need hääled on Jüril peas, kuid mitte ainult. Tänaseks on ta restaureerinud 150 heliplaati eesti suurte lauljatega. Kodus on Jüril aga papagoi, kes teeb üht sootuks teistsugust häält. Üle kõige armastabki Jüri kõiki neid hääli, muusikat ja balletti "Romeo ja Julia".