Otsingutulemused

Lugu salsatantsijatest ja armastusest kuuma tantsu vastu külmas kliimas. Läänemere kaldal karmides lumetormides elab üks omapärane liik. Salsaria estonica ei lenda talveks lõunamaale, vaid saab külmal ja pimedal ajal energiat kuumadest rütmidest ning kiiretest tantsusammudest. Muidu idüllilisel Eesti salsamaastikul on üks probleem – ei jätku mehi, kellega tantsida. Tantsupõrandal valitseva meestepuuduse vastu tuleb aga abi sootuks ootamatust suunast.

Reginleif on intelligentne teismeline tütarlaps, kelle vanemad on juba aastaid lahus elanud. Ta vanemad ei ole just kõige tavalisemad inimesed, mõlemad on eesti punkroki pioneerid 1980ndaist: Anu ja Tõnu Trubetsky. Kahe kodu vahel liikudes ja palju üksi olles on Reginleifist saanud tugeva ja terve eneseteadvusega noor neiu.

Aastaks 2005 on kaks ja pool aastat toiminud portaalist rate.ee saanud Eesti populaarseim internetilehekülg, mis on seljatanud igasugused info- või otsinguportaalid. Päevas tehakse rate.ee koduleheküljel keskmiselt 9 ja pool miljonit klikki. Vastupidiselt tagasihoidliku eestlase müüdile on kodulehe sadade tuhandete kasutajate skaala hämmastavalt lai, alates äsja kirjutama õppinud poisikestest kuni kõrges eas daamideni. Mis on rate.ee suure menu põhjused ja mida selline hullus endaga kaasa võib tuua? Rate.ee kasutuajate hulgast on üles leitud mõned värvikad kujud, just noored, kelle kõigi saatust see maagiline netiaadress on kujundanud.

“Režii” on dokumentaalfilm Peeter Simmist ja ühe mängufilmi loomise raskustest. Eesti ilmastik ja kuulsate saksa näitlejate harjumatu tööstiil panid lavastaja Peeter Simmi võimed tõsiselt proovile, kui kevadel 2005 filmiti Eesti-Saksa koostöös mängufilmi “Kõrini”. Tänu tugevale tervisele, heale huumorimeelele ja oskusele lahendusi leida ning inimesed ühise eesmärgi nimel tööle panna, suutis Simm pinged maandada ja õnnelikult võtted lõpetada. Suve hakul leiame ta juba Läänemaal asuvas maakodus filmitud materjali vaatamas. Erinevalt filmist pole reaalses elus kompromissid võimalikud. Maja katus tuleb ära parandada, rohtu kasvanud õu puhtaks niita. Ideaalmaastik tuleb tööga luua. Sellega Simm uut päeva alustabki.

Lasnamäe Kuristiku Gümnaasiumi abituriendid Anneli ja Nele on lahutamatud sõbrannad. Kuigi ühe kodused räägivad vene keelt ja teist on kasvatanud vanavanemad kauges maakodus, on neiud kui kokku kasvanud. On viimane koolikevad, käes on elu pöördehetk. See on justkui taeva ja maa vahel olek – ühtpidi hirmutav, kuid teisalt joovastust pakkuv vabanemistunne. Nende vanemad ja vanavanemad pikivad filmi väikeseid elutarkusi ning mälestuskilde. Kaamera tüdrukute käes lisab intiimsust ja vahetust. Suur sõprus, millele vanemad ennustavad peatset lõppu, vaatab lootusrikkalt tulevikku.

Lugu Lõuna-Eesti traditsionaalsest nõidusest - kaetamisest, mille peamiseks põhjuseks arvatakse kadedust. Kadestaja kuri silm on aga ohuks ka tänases külaelus. Filmi võttegrupp läheb Võrumaale Luutsniku külla asja uurima. Põnevate ja salapäraste lugude kaudu jõutakse kaetajale järjest lähemale. Kaetamine on üks väga keeruline enesekaitse ja teise inimese mõjutamise vorm. Kui palju kuri silm kellelegi mõjub, oleneb inimese enda mõtte- ja sisendusväest.

Kinobuss on vormiliselt retrohõngulise rändkino elustanud vorm. Noored filmitegijad ja tudengid sõidavad Eestimaal ringi, et propageerida kodumaist filmi ja tutvustada nüüdisaegseid "pildikirja" võimalusi tehnoloogiliste uuenduste abil. Läbi filmi peategelaste entusiastliku ellusuhtumise ja kinoteadmiste jagamise jälgitakse Kinobussi kulgemist, road-movie'likku jutustust kino võimalustest pisikesel territooriumil (Eestis), kus majanduslikkusest olulisem tegur on kultuur, kinokultuur

Valgamaal, Hargo talus elab sakslanna Ute Wohlrab ja kasvatab hobuseid. Saksamaa ajalehtedes ja televisioonis on Ute kangelane, kes elab võõral maal ja püüab päästa võõrast kultuuri - tori tõugu hobuseid. Tänapäeval on eesti hobusekasvatajad läinud ajaga kaasa ja aretanud tori hobuse kergemaks sporthobuseks ning jätnud vanatüübilise tori hobuse saatuse hoolde. Ute on aga just sellise tõu fänn. Mõttekaaslasi leiab ta pigem kodumaalt kui Eestist. Naine ei jäta jonni, ostab kokku just neid hobuseid ja võitleb selle eest, et vana-tori hobune leiaks tunnustust ka Eesti riigilt ja kuulutataks ohustatud tõuks.

Maimu Berezkinal (16) on seni olnud kaks kodu ja kaks kodukanti, Peterburi ja Puka. Maimu on läbinud juba keskkooliprogrammi, käies vaheldumisi koolis nii Peterburis kui Pukas ning ta unistab norra keele õpingutest Peterburi ülikoolis. Maimu isa on venelane, ema eestlanna. Mitmeid keeli oskav Maimu peab end eestlaseks, kes mõtleb mitmes keeles ega pea oluliseks piire rahvuste vahel.

Marina Kuvaitseva on 40-aastane uhke ja iseseisev naine, kes töötab Narvas rahvakunstiansambli Suprjaki juhina. Marina loodud ansambli lauljad on üksildased haritud naised, kes ei taha elada meestega, kes neist rumalamad või liialt viina võtavad. Narva inimesed ei tea, kes nad on ja kuhu kuuluvad. Rahvamuusika kaudu püüavad naised tunnetada oma juuri, leida vaheldust ja tasakaalu oma elus.