Otsingutulemused

Kultuurantropoloogiline dokumentaalfilm soome-ugri rahvaste etnograafiast ja etnogeneesist on järg Lennart Meri filmile „Veelinnurahvas“ (1970). Meri interpreteerib soome-ugri hõimurahvaste sugulus-, keele- ning kultuurisuhteid. Soomlased, vepslased, vadjalased, setud, ersamordvalased, mansid, ungarlased, saamid, nganassaanid ja eestlased on üles võetud 1977. aastal Põhja-Soomes, Lapimaal, Vepsamaal, Vadjamaal, Mordvas, Handi-Mansimaal, Ungaris, Taimõri poolsaarel, Setumaal, Saare-ja Muhumaal ning 1970. aastal Neenetsi ringkonnas. Koostöös Soome Mainos TV ja Ungari Televisiooniga toodetud film oli esimene Tallinnfilmi rahvusvaheline koostööprojekt.

Muusikaline dokumentaalfilm Raimond Valgrest, tema elu ja lugu, mis on saanud legendiks. Filmi aluseks on ligi nelisada Valgre kirja Niinale, kellega ta tutvus sõjaaegses Leningradis. Meenutavad sõbrad ja tuttavad, Raimondi omaksed ja armastatu Niina ise. Kasutatud on hulgaliselt rindekunstnike joonistusi ja arhiivimaterjale.

Filmi aluseks on osa Veljo Tormise koorilaule tsüklist "Eesti kalendrilaulud": "Mardilaulud", "Kadrilaulud", "Kiigelaulud", "Jaanilaulud". Kaamera abil on püütud vaadata maailma panteistlikku pilguga, lähtuda tavandite ürgjõulisest loomusest ja meeleolust, kus rahvapärimuste hõng on kohati väga tugev. Algusteksti loeb Ants Lauter.

Muusikafilm Riiklikust Akadeemilisest Meeskoorist. Dirigeerivad Gustav Ernesaks, Olev Oja, Kuno Areng ja Eri Klas. Teksti loeb autor Mark Soosaar. RAM proovis ja erinevates kontserdisaalides esinemas, laulud Eestimaa looduses.

Soomeugri ja samojeedi rahvaste ühisjuuri ning rännuteid otsivas-avastavas dokumentaalfilmis püütakse tungida Uurali keelkonna läteteni, jälgida soome-ugri ja samojeedi hõimude etnograafiat, folkloori ja igapäevaelu, taastada nende tuhandeaastaseid rännuteid oletatavast algkodust Siberist Läänemere ja Doonau äärde. Kamassi, neenetsi, handi, komi, mari ja karjala keele kõnelejaid on jäädvustatud nende igapäevases elukeskkonnas 1969-1970. aastail Neenetsimaal, Handi-Mansimaal, Usbekistanis, Komis, Marimaal, Karjalas ja Eestis. Filmi koondatud ja emotsionaalselt mõtestatud aines on igihaljas ning selle ajaloolis-kultuuriline väärtus vaid suureneb ajas.

Esimese maailmasõja ajal läheb saarlastel Joonasel ja Tiidrikul korda hulljulge põgenemine Saksa sõjavangist. Kodumaal aga ei oota neid rahulik elu. Sõda käib endiselt, kuid veel raskemad katsumused seisavad Joonasel ees kodus. Tema ponnistused paremale elujärjele ja jõukamate inimeste sekka tõusmise nimel nurjuvad. Joonase lähedased ja kogukond reedavad ta ning Joonasel tuleb käia läbi tõeline gladiaatoriheitlus, mõistmaks, mis on elus tegelikult tähtis.

Arhiividokumentidele ja -fotodele ning kroonikakaadritele toetuv dokumentaalfilm 1940. aasta juunipöördest Eestis. Filmis kasutatud ENSV ja NSVL propagandistlikele kroonikakaadritele, fotodele ja arhiividokumentidele antakse režissööri-stsenaristi Vladimir Karasjovi mõtestatud valiku ja montaaži ning Veljo Tormise muusika toel suhteliselt tõepärane ajalooline pilt toonastest sündmustest. Toonased propagandakaadrid kõnelevad režisööri tõlgenduses Eesti Vabariigi okupeerimisest ja inkorporeerimisest NSV Liitu.

Eduard Wiiraltit (kodanikunimega Eduard Viiralt, 1898 – 1954) peetakse kunstiajaloos 20. sajandi esimese poole eesti graafika silmapaistvaimaks meistriks. Kunstniku rahutut ja käänakulist elu peegeldab tema kunst: filmi objekt ja põhiline väljendusvahend on kunstilooming ise. Wiiralti graafikat tõlgendavad subjektiivse kunstnikupilguga Ott Kangilaski, Ülo Tambek, Rein Maran ja Anti Marguste. Oluline roll on Marani kaameratööl ja Marguste muusikal. Graafiliste lehtede algupärandid pärinevad Eesti Riiklikust Kunstimuuseumist ja kunstikoguja Alfred Rõude erakogust.

Eestimaad tutvustav film. Läbi märksõnade tutvustab Valdo Pant Eestimaad ja rahvast, meile iseloomulikku ja omapärast, tegevusi ja tulevikuplaane. Ta käib rahvamatkadel ja motoringrajal, loodusesõprade kokkutulekul ja üliõpilaspäevadel, küsitleb inimesi eri ametites, noori, lapsi ja turiste ning sellest vormub Eestimaa portree aastal 1968.

Tammaru talus kasvab üles kolm last – perepoeg Margus ja kaks orbu, Mari ja Tiina. Tiina on erk ja väle nagu tulesäde ning Margusele ütlemata armas. Isa ja ema tahavad, et ta võtaks naiseks Mari, sest too on nende hõimust, Tiina aga võõrast verd. Tema ema hukati nõiana häbipostis. Mari meelest on Tiina Marguse ära teinud. Tema süda ei luba poissi nõia tütre saagiks jätta, ja nii süüdistab ta kasuõde terve küla ees libahundiks käimises.