Otsingutulemused

Lugu Eesti tipp-rallisõitjatest 1980ndatel aastatel sportlastena Nõukogude Liidu absurdses süsteemis. Eestlased olid 80ndatel nii kiired, et N.Liidu koondises sõitis igal hooajal mitu meie ekipaaži. Ott Tänaku ja Markko Märtini kombel maailma tipptiimides sõitmine oli tollaste sportlaste jaoks siiski kättesaamatu unistus. Nende jaoks oligi tipp Nõukogude Liidu koondise liikme staatus, sest kaugemale ei olnud võimalik raudse eesriide tõttu pürgida. „Ei olnud mõtet unistadagi, see oli meie saatus,“ ütleb filmis endine kaardilugeja ja Harju KEK-i rallitiimi juht Toomas Diener. N. Liidu koondise sõitja koha nimel käis tihe rebimine, seal sõitmine oli iga võidusõitja unistus teiselgi põhjusel - riigis, kus kõik ...

Ukraina nimeka helilooja Valentin Silvestrovi jaoks on muusika kogu tema elu mõte. „Muusika, see on Maailma laul iseendast.” „Ma olen kuulus oma köögis. Ja sellest mulle aitab.“ Need sõnad väljendavad täpselt Silvestrovi muusika „stiihiat”. Oma muljeid heliloojast jagavad sõbrad ja head tuttavad Sofia Gubaidulina, Igor Blažkov, Andrei Volkonski, Tatjana Gridenko, Gidon Kremer, Arvo Pärt, Andres Mustonen jpt. Avaneb helilooja kujunemislugu ja loomingukreedo. Saame olla lähedal muusika loomisprotsessile koos maailma tippinterpreetidega ja võimaluse nautida tema hingeminevat muusikat.

Eesti riigi ladinakeelset nimetust kandvas teatris Estonia põimuvad meie rahvusliku eneseteadvuse, kultuuri- ja riikluse ajalugu. Eesti Vabariigist viis aastat vanemas majas toimunud kultuuri-, seltskonnaelu- ja poliitilised sündmused annavad läbilõike eesti rahva ja tema riigi arenguloost läbi sajandi. Kes teab, kas iseseisvat Eesti riiki olekski olemas, kui ei oleks seda teatrit.

Kroonika- ja dokumentaalfilmide operaator Semjon Školnikov (s 1918), alustas filmimist rindeoperaatorina ja 1948. aastast asus tööle Eestisse Tallinna Kinostuudiosse (hilisem Tallinnfilm). Ta oli 377 kinoringvaate Nõukogude Eesti valmimise juures, režisöörina on ta teinud ka 60 dokumnetaalfilmi. Semjon Školnikovi meenutuste vahele on pikitud rohkelt arhiivikaadreid, mis annavad pildi operaatorist endast kui ka nõukogude ajastust, mida ta filmis.

Aeg, millest räägitakse, kipub ununema. Meie silme all on Tallinn kaotamas oma nõukogudeaegset ilmet. Võib tänada saatust, et halvim, mis linna ees ootas, jäi ehitamata. Kolm erinevat loojat, tolleaegsed Tallinna arhitektuuri tipptegijad-otsustajad Mart Port, Dmitri Bruns ja Voldemar Herkel räägivad Tallinna ehitusest nii, nagu nad sellega seotud olid. Vestlust veab arhidekt Ike Volkov. Režisöör Andres Söödi operaatoripilk süveneb nõukogudeaja inetuse esteetikasse, paneelhallidesse uusrajoonidesse, lagastatud linnaehituslikesse tühimikesse, arhitekti kui suure süsteemi mutrikese teo- ja vastutusvõimesse.

Meenutuslik portreefilm luulerühmitusse Arbujad kuulunud Betti Alverist (23.11.1906 –19.06.1989) on sündinud kohe pärast luuletaja lahkumist. Veel seisab puutumata tema viimane eluase, veel on värsked temaga kokku puutunud inimeste mälestused. Poetessi meenutavad paljud teda tundnud inimesed: lähedased, sõbrad ja kolleegid.

Tagasivaade aastatele 1978–1988, mil eesotsas Karl Vainoga viidi Eestis ellu sihikindlat, hästi kavandatud ja juhitud genotsiidipoliitikat. Karl Vaino on (sünd 28. mail 1923 Tomskis NSV Liidus) on endine Eesti NSV poliitik ja parteitegelane, Eestimaa Kommunistliku Partei eelviimane esimene sekretär. Kümne aastaga saavutati Eestis tema juhtimisel ennenägematu industrialiseerimine, käivitus ohjeldamatu migratsioonilaine, venestamispoliitika ja loodusvarade raiskamine.

Johannes Hint (20.09.1914–5.09.1985 ) oli eesti tehnikateadlane, tehnikateaduste doktor, kirjanik Aadu Hindi vend. Tema nimel on üle 200 teadustrükise, 62 leiutist, 28 patenti. Tema leiutisi kasutatakse tänini Saksamaal, Austrias, USA-s, Jaapanis, Venemaal. Ometigi suri Johannes Hint 70-aastaselt Tallinna Patarei vanglas. Novembris 1981 vahistati ta fabritseeritud süüdistuste alusel. Sisuliselt poliitilisel protsessil mõisteti ta süüdi mitmesugustes ametialastes kuritarvitustes ja karistati 15-aastase vabadusekaotusega. Tema riiklikud autasud, aunimetus, teaduslikud kraadid ja kutse võeti kohtu taotlusel ära ning kogu tema vara konfiskeeriti.

1968. aastal ära keelatud dokfilm. Režissöör Ülo Tambekile heideti ette põhjendamatult pessimistlikku ja ideoloogiliselt väära lähenemist probleemidele Eesti maarahva elu sotsiaalsel ümberkujundamisel ehk kollektiviseerimisel, kaasaja üle ironiseerimist ja mineviku lubamatut romantiseerimist. Filmi lõpetamine peatatakse. Uue vabaduselaine saabudes juba pärast Ülo Tambeki surma saab operaator Toomas Kirdelaht võimaluse kakskümmend üks aastat hiljem, 1989. aastal film lõpetada. Algusesse lisatakse Tallinnfilmi stuudio direktori käskkiri 1968. aastast, ülejäänus säilitatakse täpselt Ülo Tambeki omaaegne versioon.

Vasakpoolsete poliitiliste vaadetega akadeemik Hans Kruus (1891–1976) töötas pärast sõda kõrgetel riiklikel ametikohtadel: ta oli Eesti NSV välisasjade rahvakomissar ja hiljem Eesti NSV teaduste akadeemia esimene juht. Tema karjäär katkes, kui ta langes 1950. aastal stalinliku repressiooni käigus kodanliku natsionalistina põlu alla. Kasutatud on ENSV filmi-, foto- ja fonodokumentide riikliku keskarhiivi materjale nõukogude korra algusaastate sündmustest Eestis.