Otsingutulemused

Juba koolieas majandusküsimusi uurinud sõjaväelase poeg Vahur Linnuste (sündinud 1925 Tallinnas) meenutab lapsepõlve Euroopa-Venemaa kultuuriruumi piiririigis ja Eesti Vabariigi hävingut 1940. aasta suvel, kui väike iseseisev Eesti liidetakse Nõukogude Liidu impeeriumiga. Teine maailmasõda lõhestab Euroopa kultuuriruumi kapitalistliku Lääne ja nõukogude Ida tsoonideks. Avaneb unikaalne ja seni vähetuntud lugu Euroopa väliseestlaste võitlusest kodumaa iseseisvuse taastamise eest. Peamiselt Pariisis elanud Vahur Linnuste mõtestab Euroopa ja maailma poliitilisi tagamaid, miks eestlaste saatus viimases sõjas ja 50 aasta jooksul pärast sõda nii kannatusrikkaks kujuneb.

Joko on 30-ndates ideekirjutaja reklaamibüroos, Reeda – eluaegne pedagoog, matemaatikaõpetaja, Ants – santehnikalao juhataja. Kõik nad mängivad kasiinos. Kolm „täiesti normaalset” inimest ehitavad endale ja oma lähedastele hingelise põrgu, lükates veerema lõputute valede lumepalli, mis matab enda alla parimad kavatsused.

Lugu evangelisti ja elusõnalase, viie lapse isa ja biseksuaali Rein Metsa elust. Tegemist ei ole puhtalt eluloofilmiga. Film puudutab ka meie lähiajalugu ja inimese otsinguid harmoonia ja tasakaalu leidmisel ning kindlasti ka küsimust sellest, kuidas korraldada oma hinge- ja füüsiline maailm selliselt, et ruumi jääks ka teistele kaasinimestele.

Saaremaa Ühisgümnaasiumi abituuriumieelne lend toob traditsiooniliselt juba 23. aastat järjest jõuluks lavale suure kabaree-etenduse, millega seejärel koolist väljaspoolgi etendusi antakse. Kirglikud dokumentaalkaadrid Saaremaa Ühisgümnaasiumi koolielust läbi 2011.aasta kabaree ettevalmistuste ja 23-aastase traditsiooni. Lavatagune ja -esine elu. Higi, pisarad ja veri. Armumised ja lahkumised. Loobumised ja võidud. See kõik jääb proovisaali, sest etendus peab olema laitmatu. Igal aastal on kabaree ühe lennu etendus, ühe lennu isetegemise rõõm.

Miriam teeb köögikombainiga jäätisekokteili. Ka kana on köögikombainist huvitatud, kuid lülitab valesid nuppe ja masin kukub põrandale puruks. Kuna Miriam on ametis triikimisega, jääb kana ise kombaini remontima. See õnnestubki. Hiljem tahab ema sellega süüa teha, kuid masin on hulluks läinud. Selgub, et kana on ise masinasse pugenud.

Muhumaa, Fäärid ja Havai on üksteisest kohutavalt kaugel. Neil saartel elab kolm andekat muusikut, kes ammutavad inspiratsiooni kodukoha loodusest ja ürgsetest traditsioonidest. Nende loomingu juured on saarte värvides ja valguses, helides ja lõhnades ning saarlase hingelaadis. Nende ühise muusika jaoks pole vahemaal tähtsust.

Viiendat põlve seto laulik Valli on elanud juba üle 40 aasta Tallinnas. Oma igapäevase kontoritöö kõrvalt jätkab naine esivanemate traditsiooni - ta laulab ja mängib pilli edasi. Valli tajub teatavat identiteedikriisi, sest pealinnas on setu kultuuriga tegelemine suuresti kunstlik ja forsseeritud. Naise unistuseks on kutsuda Petserimaal asuvasse lapsepõlvekoju oma vanavanaema, tuntud setu lauliku Martina Iro kogu suguvõsa. Ta tahab korraldada ühe õige mälestusürituse, kus vanad setu kombed taas kord ausse tõsta.

14-aastane ratastoolipoiss Taavi proovib ajakirjanikuametit. Oma nutikate küsimustega pöördub ta erinevate inimeste poole. Taavi vestluskaaslasteks on samuti ratastoolis proua Sirje Hannit, ajakirjanik Priit Pullerits, näitleja Toomas Tross, vaimulik Philippe Jourdan ja Taavi vanaema. Taavi esitab lihtsaid, asjalikke, aga vahel väga keerulisi küsimusi, millele vastamine pole sugugi lihtne. Sünnib sild ja side inimeste vahel, keda tavaelu ei pruugi iialgi kokku viia. Taavi soovib filmis jääda nii iseendaks kui võimalik.

Narva jõel asuvale Varesesaarele 1857. aastal asutatud Kreenholmi Manufaktuur, oma hiilgeaegadel 13 000 inimesele tööd andnud tekstiilikombinaat suleti lõplikult 2010. aastal. Viimase paari aastakümne jooksul on töö kaotanud üle kümne tuhande kudumisvabriku töölise. Oma sünget elulugu jutustavad nooremapoolsed Narva venelased, kreenholmlaste põlvkonna järglased. Karmid monoloogid räägivad hüljatusest, tänavaelust, alkoholist, narkootikumidest ja vanglast. Enamike elusaatust on kujundanud lapsepõlve hingelised ja füüsilised traumad. Põhjakihti vajunud noortel inimestel pole jõudu, lootust ega tahtmistki elumülkast välja rabeleda.

Võrumaal Kütiorus on pikki aastaid pidanud veskimehe ametit Aleksander Zupsmann. Oru põhjas voolaval Iskna oja ääres töötas vanasti tosin veskit, praegu on töökorras neist veel Küti Mäeveski. 96-aastane veskimees meenutab möödunud aegu ja näitab ette, kuidas 150-aasta vanune veski töötab. Kunagi oli veskiõu viljavankreid täis, nüüd on ümberkaudsed põllud võsastunud ja talud tühjad. Aleksander unistab, et ehk tuleb kunagi aeg, kas 20 või 50 aasta pärast, mil põllud jälle üles haritakse ja Kütiorgu elu tagasi tuleb.