Otsingutulemused

Stsenarist Lennart Meri, operaator Andres Söödi ja režissöör Ülo Tambeki koostöös sündinud omapärane „linnasümfoonia“, eksperimentaalne vaatefilm Tallinna vanalinnast. Kaamera vaatevälja jääb linnamüür, Oleviste kirik, Pühavaimu kirik, Raekoda. Kuid suurema osa filmist moodustavad kaadrid vanalinna perifeeriast: veel varemeis Paks Margareeta, hüljatud Katariina käik, tühi Laboratooriumi tänav ja dominiiklaste kloostri rohtukasvanud õu. Anti Marguste muusika lisab pildile salapära.

Liivlased on üks väiksemaid tänapäevani säilinud soome-ugri rahvastest. Nad on eestlaste lähemaid sugulasrahvaid ja liivi keel on eesti keelega sarnasemaid keeli. Praegu on liivi keele oskajaid vaid mõnikümmend ja nendegi jaoks pole liivi keel emakeel. Siiski peab end liivlaseks umbes 200 inimest, kellest enamik elab Riias, Ventspilsis ja Kūolkas. Liivi randa – vanasti liivlastega asustatud 12 rannakülla Kuramaal – pole jäänud ühtki vabalt liivi keele valdajat. Oma rahva lugu räägivad liivi keeles veel vähesed seda keelt emakeelena kõnelevad inimesed. Film on üles võetud aastatel 1988 ja 1990 Läti Vabariigis, Kura poolsaare liivi külades ning Riias, kasutatud on arhiivmaterjali 1940. ...

Lugu 16. sajandil Tallinnas elanud eestlasest pastori Balthasar Russowi elukäigust ja elutööst – kroonika kirjutamisest. Russow on eestlaste seast pärit andekas mees, kes võitleb end saksakeelsesse ülemklassi, kuid kellele jääb hingelähedaseks ka mitte-saksa maarahvas. See on lugu eesti kroonikakirjanikust kui võõrast omal maal, lugu kirjutamisest kui salaasjast ja kompromissidest, mida tuleb teha, et võõra võimu all oma põhimõtetest ja moraalist mitte loobuda. Filmile kirjutas stsenaariumi Jaan Kross, hiljem valmis Krossil stsenaariumi idee arendusena romaan "Kolme katku vahel". Filmi tegevustik kuulub neljaköitelise romaani kolmandasse ossa.

Polaaruurija Eduard Toll ja tema traagiline ekspeditsioon Sannikovi maale.

Soomeugri ja samojeedi rahvaste ühisjuuri ning rännuteid otsivas-avastavas dokumentaalfilmis püütakse tungida Uurali keelkonna läteteni, jälgida soome-ugri ja samojeedi hõimude etnograafiat, folkloori ja igapäevaelu, taastada nende tuhandeaastaseid rännuteid oletatavast algkodust Siberist Läänemere ja Doonau äärde. Kamassi, neenetsi, handi, komi, mari ja karjala keele kõnelejaid on jäädvustatud nende igapäevases elukeskkonnas 1969-1970. aastail Neenetsimaal, Handi-Mansimaal, Usbekistanis, Komis, Marimaal, Karjalas ja Eestis. Filmi koondatud ja emotsionaalselt mõtestatud aines on igihaljas ning selle ajaloolis-kultuuriline väärtus vaid suureneb ajas.

Tammaru talus kasvab üles kolm last – perepoeg Margus ja kaks orbu, Mari ja Tiina. Tiina on erk ja väle nagu tulesäde ning Margusele ütlemata armas. Isa ja ema tahavad, et ta võtaks naiseks Mari, sest too on nende hõimust, Tiina aga võõrast verd. Tema ema hukati nõiana häbipostis. Mari meelest on Tiina Marguse ära teinud. Tema süda ei luba poissi nõia tütre saagiks jätta, ja nii süüdistab ta kasuõde terve küla ees libahundiks käimises.

Jaanipäevasel Virtsu-Kuivastu praamil satuvad kokku kõige erinevamad inimesed: juuksur oma dotsendist abikaasaga, tema sõjainvaliidist vend koos õe hüljatud lapsega, neli murdehuvilist tudengineidu ja neli noort spetsialisti, bussitäis mandril käinud saarlasi ning armunud paar, kes end jänestena veoautokoormas praamile smugeldanud. Haige peaga tüürimees laseb eeskirjadele vaatamata pardale kaks kütuseautot ja keset merd selgub, et praamil seisva veoauto furgoonis on süttinud puuvill.

Semjon Školnikovi portreefilm andekast keeleteadlasest ja etnograafist Boris Vildest, kellest sai teise maailmasõja ajal Prantsuse vastupanuliikumise juhtfiguur. Tutvustatakse Vilde haridusteed, töö- ja teadusalaseid saavutusi ning tegevust teise maailmasõja päevil Pariisis. Boris Vildet meenutavad tema ema, abikaasa ja kunagised võitluskaaslased. Kasutatud on Vilde kirju ja vanglapäevikut.

Film jaguneb mõtteliselt kolme ossa. Esimene peatükk on pühendatud iidsetele mälukandjatele, nagu Karjala kaljujoonised, Kalevala-värss, hantide karupeied. Ringkäik minevikus on põimitud müütilise muinasajalooga, kuid tõmbab paralleele tänapäevaga. Teises osas jutustab Lennart Meri soome rahvaluulekoguja Elias Lönnroti külaskäigust Eestisse ja tema kohtumistest Eesti vaimuinimestega 1844. aastal. Huvi eesti keele vastu ja sõprus Faehlmanniga vihjab vastastikusele mõjule meeste töös “Kalevala” ja “Kalevipoja” koostamisel. Kolmandas osas taaselustatakse Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja dirigent Tõnu Kaljustega Veljo Tormise kooriteose „Raua needmine“ filmiettekandes muistne rauasulatus- ja sepistamisrituaal.

Kultuurantropoloogiline dokumentaalfilm soome-ugri rahvaste etnograafiast ja etnogeneesist on järg Lennart Meri filmile „Veelinnurahvas“ (1970). Meri interpreteerib soome-ugri hõimurahvaste sugulus-, keele- ning kultuurisuhteid. Soomlased, vepslased, vadjalased, setud, ersamordvalased, mansid, ungarlased, saamid, nganassaanid ja eestlased on üles võetud 1977. aastal Põhja-Soomes, Lapimaal, Vepsamaal, Vadjamaal, Mordvas, Handi-Mansimaal, Ungaris, Taimõri poolsaarel, Setumaal, Saare-ja Muhumaal ning 1970. aastal Neenetsi ringkonnas. Koostöös Soome Mainos TV ja Ungari Televisiooniga toodetud film oli esimene Tallinnfilmi rahvusvaheline koostööprojekt.