Otsingutulemused

Viiulikunstniku ja revolutsionääri Eduard Sõrmuse (1878–1940) elu ja tegevust portreteeritakse paljude fotode, arhiivikaadrite ja mälestuste abil. Eduard Sõrmus oli eestlane, keda sünnimaal rohkem põlati, kui armastati. Ta esines Soomes, Rootsis, Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal, Itaalias jpm ja muidugi Nõukogude Liidus. Tal oli taskus Nõukogude pass ja ta esindas Nõukogudemaa huve. Ta oli ideeline bolševik, Punane Viiuldaja. Viiuliloomingut Sõrmuse repertuaarist esitab Jossif Šagal.

Foto ja arhiivikaadritel põhinev ülevaatlik dokumentaalfilm eesti lenduritest ja nende tegevusest esimese maailmasõja lahingutes. Paljud vene, inglise ja prantsuse lennukoolis hariduse saanud eesti noormehed jõudsid tsaariarmees ohvitseristaatusesse. 1917. aasta revolutsioon Venemaal sundis lendureid poolt valima. Paljud eesti lendurid langetasid valiku punaväe kasuks. Põgusalt puudutatakse mitme eesti lenduri elusaatust.

Filmis demonstreeritakse vabariigi töötajaskonna sõjajärgse ülesehitustöö grandioosseid edusamme kõigil elualadel, mis on saavutatud tänu bolševike partei ja suure Stalini targale juhtimisele. Oluliseks hinnatakse filmi patriootilise kasvatuslikkuse mõju noorsoole.

Dokumentaalfilm on tehtud suurte muutuste künnisel – Eesti Vabariigi taasiseseisvumise alguses. Rikkalik arhiivimaterjal võimaldab käsitleda Eesti riigi meremeeste, laevade ja sadamate ajalugu ning saatust läbi aegade. Meenutused Eestist kui mereriigist viivad Eesti Vabariigi algusaastatesse. Meremeeste ja laevade saatused on üks osa kogu riigi saatusest. Filmis kajastuvad traagilised sõja-aastad ja meresõit võõra lipu all. Kasutatud on arhiivikaadreid ja -fotosid. Intervjueeritud on paljusid merelaevandusega seotud inimesi, kes räägivad Eesti merelaevanduse ajaloost, headest ja keerulistest aegadest – minevikust, olevikust, tulevikust. Lootused uuele elule puudutavad noorte meremeeste väljaõpet ja nende unistust olla Eesti meremees, seilata Eesti lipu all.

Kaheosalises filmis tutvustatakse õppimisvõimalusi Türi Põllumajandustehnikumi õppemajandis ja antakse ülevaade ehitustegevusest, loomakasvatusest ning kodukultuurist Rakvere rajooni E. Vilde nim kolhoosis, Kehtna näidissovhoosis, 9. Mai kolhoosis ja Raplas.

Kujundlik portreevisand põimib kokkku kolm erinevat isiksust ja oma andele pühendunud loojat. Tantsijanna Elonna Spriit, rahvatantsupedagoog ja mitme tuntud rahvatantsuseade autor Kai Leete ning kandlemeister Eduard Uibo – kõiki neid kannustab soov luua nii kaua, kui aastaid on antud.

Tallinna Uussadama ehituse algus - süvendus- ja kaldakindlustustööd, kaitsetammide rajamine, ehitajate igapäevane töö. Kõnelevad staažikas Tallinna sadama kapten Eduard Hunt ja mitme sadama ehitusel töötanud kraanajuht Arvo Vaher.

Eesti dokumentalistika tippude hulka kuuluv Mark Soosaare dokumentaal-essee Eduard Wiiraltist - saatanluse selgeltnägijast ja valgusingellikust kunstnikust, nagu temast kirjutas 1937. aastal ajakirjas Le Courrier Graphique kriitik Pierre Mornand. Filmis kohtuvad kaks erinevat maailma – looduslähedane lihtsus ja suurlinlik ekstravagants, rännatakse kunstniku jälgedes ning süüvitakse tema loomingu salapärasse. "Maised ihad" on täispikk portreefilm Eduard Wiiraltist läbi tema naismodellide silmade. Kaamera rändab mööda Eestit, Lapimaad, Pariisi ja Marokot. Mitte kõiki modelle ei õnnestu kohata, kunstnikku saatnud mõtteid ja vaimsust aga küll.

Humoorikas film ajalehetegemisest. Alguses tutvustatakse ajalehepaberi valmimist, alates metsalangetamisest kuni puidu töötlemiseni paberivabrikus. Linnatänavail müüakse ajalehti. Toimetuses vaevleb aga ajakirjanik loomepiinades. Kirjeldatakse reporterite tegemisi ja tööd toimetuses. Üksikasjalikult näidatakse ajalehtede valmimist trükikojas. Tummfilmi saadavad vahetiitrid ja lõbus muusika.

Eesti suurim sümfoonik, helilooja Eduard Tubin (1905-1982) emigreerus sügisel 1944 Rootsi. Kodumaal tunnustatud helilooja on äkki tundmatu helilooja, kes kirjutab sunnitud vaikelus muusikat ja muutub isemoodi sümboliks oma väikesele rahvale. Ta on üksi iseenda ja oma loominguga. Uus kodumaa Rootsi ei tunne tema loomingu vastu huvi. Väliseestlased ei suuda heliloojale andestada külaskäike Nõukogude Eestisse, kus kõlab tema looming, ka paguluses valminud sümfooniad, ooperid. Traagika kõige kaotatu üle valab Tubin oma sümfooniatesse. Äng ja igatsus on igas helis, värvis ja ajahetkes. Sõna saavad helilooja kaasaaegsed: Neeme Järvi, Käbi Laretei, Veljo Tormis, Asta Lepik, poeg Eino Tubin. Meenutused, ajastu hõngu edasi andvad ...