Otsingutulemused

60 sekundit. 24 režissööri. 1 uppuv lehm. Selle stop-motion nukufilmi iga järgneva kahe sekundi stsenaristiks ja lavastajaks on uus inimene. Igal režissööril oli kokku 24 kaadrikku, et oma tahtmisi teostada ning seda kõike ühe tunni jooksul. Kõik, mis idee loojad neile impulsiks andsid, oli kunstniku ehitatud ruum, kaamera, valgus ja tegelased.

Salapärane Põrsauss röövib Vanamehe hinnatud põrsa. Nüüd on Vanamehel aega kakskümmend neli tundi, et põrsapomm kahjutuks teha, muidu lendab terve küla õhku! Priidik palub Vanameest, et ta traktorile hääled sisse paneks ning Põrsaussi peataks. Kuid Vanamees on lugenud ajalehest kriitikute laastavat arvustust Vanamehe Filmile ning ei soovi ennast uue pika filmiga siduda. Vanamees eelistab pikale loole hoopis lühikesi sketše. Sketšides peab Vanamees laudas sünnitust vastu võtma, kohtume öösel lõhna peale tuleva hirmsa koletisega ning lapsed muretsevad Vanamehe aina halveneva tervise pärast. Lisaks on Vanamehel varuks veel üks üllatus.

Vetelkõndija on keegi, kes ostsib siin elus kahte asja – armastust ja tõde. See on keegi, kes ikka veel usub imedesse ja on ka ise võimeline neid korda saatma. Keegi, kes julgeb olla igal hetkel uus, kes esitab endale väljakutseid ja võtab neid vastu... See on Kristiina ise. See on film Eesti armastatuimast ja rahvusvaheliselt tuntuimast kaasaegsest poetessist Kristiina Ehinist. Kuid mitte ainult. See ei ole klassikaline portreefilm. Pigem on see elufilossoofia film, mis saab edasi antud läbi ühe erakordse inimese ja kirjaniku kogemuste ning loomingu. Omamoodi on see ka film naiseks olemisest.

Inimlik draama emast, kelle kinnisideeks on oma surnud poja korteri dokumenteerimine, õest, kes on sunnitud pärima oma surnud venna vanad asjad, ja väimehest, kes teeskleb, et ta eirab kunagist afääri oma surnud armukesega. Nad navigeerivad koos perekondlike pingete ja üksteise eest kaitstud saladuste vahel majas, mis pole kellelegi koduks.

Yoyogi on vabadus. Koht, mis tõuseb kõrgemale kõigest inimlikust. Nagu esimene lend taevasse. Selles filmis on ühendatud kaks kummalist ja osaliselt kattuvat poolt. Ühelt poolt on see oma neutraalsuses kauge, peaaegu teaduslikult kuiv pargis toimetavate inimeste vaatlemine, teiselt aga poolt on siin aga mingi kummaline maagia ja tunne, et toimuv ei ole maistes mastaapides mõistetav. Filmi tegevus toimub Jaapanis Yoyogi pargis, mis kunagi minevikus oli lennuväli, kust startis esimene Jaapani piloot. Filmi vaatenurk on tähelepanuväärsem ja olulisem kui vaatlusobjekt. Täpsemalt öeldes muudab optika nii otseses kui ka ülekantud tähenduses objekti, pöörates selle tagurpidi. Seda filmi ei saa kirjeldada kui "filmi ühest vanimast pargist ...

„Ööline“ kujutab Tallinna linna, mis öö saabudes omandab uue ilme. Kui tänavad on tühjad, aktiveeruvad filmi tegelased, kes kõik on ööga omal erilisel moel seotud. Hommiku saabudes öine linn kaob. See on sama linn, ent päevavalguses sootuks teine.

Dokumentaalfilm räägib Janeliisist, kellel on väga haruldane ja ravimatu haigus. Ta ei ole aga allaandja ning õpib ülikoolis esimest aastat õigusteadust. Oma lugu räägib Janeliis, inspireerides paljusid meie seast.

Venna surma tõttu üksinda Peipsi-äärsesse majja jäänud Jakop peab otsustama, kas tema hoovile toodud põgenikud on viis, kuidas oma eelnevad patud lunastada või hoopis uue mootori tarvis raha saada.