Otsingutulemused

Rongijaam. Ootuste ristumispunkt. On Tüdruk, kes otsib. Ja Mees, kes ootab. On äng ja igatsus. Tüdruk jälgib inimesi. Mees jälgib tüdrukut. Tüdrukust saab mehe mõttekonstruktsioon, süsteem, mida ta usub aimavat.

Euroliidu valimised olid pärast Nõukogude Liidust eraldumist esimene sündmus, mis jaotas eesti rahva kaheks. Eesti oli muutunud jalgpalliväljakuks, kus pealtvaatajad elasid kaasa erinevatele võistkondadele. Kõhklejad polnud IN. Kõige rohkem ajas inimesi vihale, kus neile nina alla hõõruti, et nad isegi ei tea täpselt, miks nad ühe või teise poole valisid. See on nina alla hõõrumise film.

Lasnamäe Kuristiku Gümnaasiumi abituriendid Anneli ja Nele on lahutamatud sõbrannad. Kuigi ühe kodused räägivad vene keelt ja teist on kasvatanud vanavanemad kauges maakodus, on neiud kui kokku kasvanud. On viimane koolikevad, käes on elu pöördehetk. See on justkui taeva ja maa vahel olek – ühtpidi hirmutav, kuid teisalt joovastust pakkuv vabanemistunne. Nende vanemad ja vanavanemad pikivad filmi väikeseid elutarkusi ning mälestuskilde. Kaamera tüdrukute käes lisab intiimsust ja vahetust. Suur sõprus, millele vanemad ennustavad peatset lõppu, vaatab lootusrikkalt tulevikku.

Saatuse ees oleme ebavõrdsed. Mitte kõigile pole antud sündida siia ilma terve ja tugevana. Me pole võrdsed oma vaimses ega kehalises olemises, küll aga ehk hingelises. Kristiina, Triinu, Leena, Aivar, Kristo ja Slava on 20-25aastased vaimupuudega noored. Nad on kasvanud lastekodulastena ja olnud lähestikku terve senise elu. Luguteatri lavastaja Aivar Simmermann mängis 2004. aasta kevadtalvel noortega psühhodraama toel läbi hetki nende elust ja unistustest. Lugusid väga olulistest asjadest: emast, isast, lastest, armastusest, sünnist ja sünnipäevast.

Veidrad tegelased ja kummaline atmosfäär loovad hämara tausta sündmustele, mis leiavad aset ühes kõrvalises raviasutuses, kuhu Helen sõidab tuvastama ootamatult surnud ema, keda ta pole näinud kakskümmend aastat. Õõvastavas keskkonnas avastab noor naine võimuka dr. Schulze patsientide hulgast oma venna, kelle olemasolu meenub talle vaid häirivaist lapsepõlveunenägudest. Teadmatusest ja minevikust tulenev hirm teeb naisest kerge saagi peaarstile, kes rakendab tema peal oma kummalisi ravimeetodeid. Helenil tuleb teha valik, kas põgeneda tagasi linna või päästa vend ja leida vastus enda minevikule. Aga hirm jääb.

Jaanuaris 1950 Eestis sünnijärgse kodanikuna Virumaal ilmale tulnud Rein Mikke sai pärast sundlapsendamist vanemateks NKVD töötajad ja nimeks Vladimir Levtšenkov, hiljem Aleksei Levtšenkov. Eesti sünnijärgne kodanik on sunnitud oma kodumaal elama võõra riigi kodanikuna, ainsaks isikut tõendavaks dokumendiks punapass, kuna kohus keeldus sundlapsendamist õigustühiseks muutmast. Mehe soov on taastada oma tegelik päritolu ja nimi.

Aastasadu on teoloogid vaielnud, kas paradiis on olemas ja kus ta asub. Meie leidsime selle. Florida igavene troopika on kõige lähemal paradiisile. Siin on meri alati soe, palmid sahisevad troopilises briisis, meri täis homaare, restoranid täis kaaviari, golfimuru alati roheline. Miljonitele Ameerika pensionäridele on see üleminekutsoon taevastele golfiväljakutele. Ameerika on maa, millest igaüks teab kõike, ka ilma kohal käimata. Õnne ekvivalendiks on American Dream. Millest see koosneb? Mis see maksab? "Igavene naeratus" ei räägi üksnes Ameerikast, vaid õnne kaubastamisest ja paradiisiärist tema kummalisimates avaldusvormides.

Mati Hõbemägi oli sotsialistliku suurmajandi juht Järvamaal Imaveres. Pärast nõukogude korra kokkuvarisemist otsustas Mati teha kannapöörde. Tosina aastaga on mees koos mõttekaaslastega muutnud ümbruskonna metsad tuntuks üle Euroopa. Jahimehed viivad igal aastal metsa umbes 200 tonni vilja, rajavad hektarite viisi söödapõldusid ja jälgivad kiivalt, et kõik, mis metsas toimub, oleks ranges vastavuses seaduse ja eetikakoodeksiga. Ometi satub ka sellise tiheda sõela vahelt metsa aeg-ajalt neid, kes hoolimatu suhtumisega loodusele korvamatut kahju teevad.

Kinobuss on vormiliselt retrohõngulise rändkino elustanud vorm. Noored filmitegijad ja tudengid sõidavad Eestimaal ringi, et propageerida kodumaist filmi ja tutvustada nüüdisaegseid "pildikirja" võimalusi tehnoloogiliste uuenduste abil. Läbi filmi peategelaste entusiastliku ellusuhtumise ja kinoteadmiste jagamise jälgitakse Kinobussi kulgemist, road-movie'likku jutustust kino võimalustest pisikesel territooriumil (Eestis), kus majanduslikkusest olulisem tegur on kultuur, kinokultuur

Jalutuskäik Kadri Mälgu ehetemaailmas. Ehtekunstnik Kadri Mälk alustas 1977. aastal õpinguid Tartu Kunstikoolis ning lõpetas 1986. aastal Tallinna Kunstiülikooli, õppides Leili Kuldkepi käe all. Aastast 1996 on ta ehete- ja sepakunsti osakonna juhataja Eesti Kunstiakadeemias. Kadri Mälk on oma töid esitlenud isiku- või grupinäitustel üle kogu maailma, ulatuslikem neist on väljapanek “Fata Morgana” Lissabonis 2004.