Otsingutulemused

Retrospektiivne dokumentaalfilm 20. sajandi hakul talus sündinud ja Nõukogude armee erukindralmajoriks kasvanud Karl Arust, kes oma 80. sünnipäeva taustal maaelu hääbumist kritiseerib. Reportaaž ametlikust sünnipäevapeost Tallinna Ohvitseride Majas vaheldub retkedega endise koduküla radadel.

ENSV Teaduste Akadeemia ja ENSV komsomoli keskkomitee lähetusel saadetakse ekspeditsioonile Kamtšatkale kümme noorteadlast Eestist. Osaletakse Kamtšatka kompleksse uurimisekspeditsiooni raames ja retk on pühendatud ENSV 20. aastapäevale. Ekraanil: Kaljo Polli, Lennart Meri, Anto Raukas, Ants Raik, Väino Lepasepp, Karl Orviku, Hans Roosipuu, Boris Piip jt.

Film esitab tervikloo Leonhard Lapinist kui loojast, kuid fookuses on Lapin just arhitektina, kelle kunsti- ja arhitektuurilooming on liikunud tuntavalt paralleelradadel. Avanevad ka peategelase maailmavaade, tõekspidamised ja mässumeelne olemus. Leonhard Lapini lapsepõlv möödub 1950ndate aastate Räpinas. 1960ndate teisel poolel, kesk sügavat nõukogude aega, läheb ta aga pealinna, et kunstiinstituudis arhitektuuri õppida. Mässumeelsest tudengist kujuneb Nõukogude Eesti esiavangardist, kes maalib, teeb graafikat ja arhitektuurijoonistusi, arhitektoone ja arhitektuuriprojekte, korraldab performance’eid ja happening’e, aga ka kirjutab ja luuletab ning loob oma arhitektuuri- ja värviteooria. Keevalise natuuriga käivad kaasas konfliktid võimudega, samuti kirglikud inimsuhted. Lapini lähiringist kujuneb välja legendaarne arhitektide sõpruskond, kellest on räägitud kui ...

Film portreteerib eestlasi rannakülade ühe iidsema traditsiooni – rannaõiguse kaudu. Legendi järgi sõitis Läti aurik Rasma 5. juulil 1941 Põhja-Eesti rannikul miini otsa. Kapten otsustas laeva Mohni saare madalikule suunata, et päästa reisijad ja last, ennekõike Riiast evakueeritud õmblusvabriku sisustus, aga väidetavalt ka Husqvarna jalgrattad ning teravili ja jahu. Läti, Eesti ja Leedu koostöös valminud film otsib Eesti rannakülades Rasma pardalt pärit jalgrattaid ja õmblusmasinaid, aga ka laevahukuga seotud jutulõngu ja mälestusi, talletades nii kaasaegset pärimust.

Artur Talvik ja Peeter Vihma otsivad vastust küsimusele, kas Eestis on tõeline kodanikuühiskond võimalik ja mis juhtub maailmas pärast sügavas kriisis oleva esindusdemokraatia lõppu. Kahe aasta jooksul jälgitakse kolme Eesti kogukonda – Pühajärvel, Tuhalas ja Eesti Internetikogukonda – ning nende püüdlusi võidelda oma õiguste eest poliitilise ja majandusliku eliidiga ehk müüriga nagu seda filmis nimetatakse. Võitlus Pühajärve põhikooli, Tuhala nõiakaevu ja internetivabaduse eest. Occupy Wall Street, Piraadiparteid ja rohujuuretasandi liikumine Islandil. Kõik on omavahel seotud.

Euroopa kuultuuripealinna tiitel kuulus 2011. aastal Tallinnale. Korraldustoimkonna ees terendas võimalus muuta ja avardada Tallinna linnaruumi. Kuidas avalikku ruumi huvitavamalt kasutada ja juurde vallutada? Mismoodi Tallinn mere äärde saada? Kuidas vähesega palju teha? Kes julgeb oma väljaütlemistega soojast toast ja kesklinnast välja minna? Film puudutab kultuuriaasta sündmusi, mis püüdsid nendele küsimustele vastused leida: LIFT11 installatsioonid linnaruumis, NO99 Põhuteater, Kultuurikilomeeter ja Kultuurikatel, Geriljakino, Kunstibuss, korterinäitused ja kontserdid agulites ning „mägedel“.

Intervjuu korporatsioon Vironia vilistlase koorijuht Roman Toiga, küsitlevad noored viroonlased. Räägitakse üliõpilaseltside tegevusest ja liikmete seltsielust 1930ndatel. Roman Toi meenutab kaasõpilasi Jakob Westholmi gümnaasiumist, kes kõik, ühe erandiga, astusid seltsidesse. Roman Toi astus Vironia liikmeks Tartu ülikoolis õppides 1936. aastal. Ta meenutab, et korporatsioonis oli sõjavägi au sees. Kõik korporandid kuulusid tollal kaitseliitu. Väeteenistuse läbis Toi jalaväe pioneerkomandos. Ta on väeteenistusele tänulik, see kasvatas meesteks. Ta meenutab inimesi, kellega teda saatus kokku viis. Boris Kõrver musitseeris tihti Vironiale kuuluval Tartu parimal klaveril. Ülo Maramaa ja Hans Luts olid head organisaatorid ja lapsepõlvesõbrad, Kaljo Käärik, Konstantin Ollik ja Arvo Lainvee koolikaaslased. ...

Luuletaja Hando Runneli 2009. aasta suve hetked ja matkad Eestis. Enamasti on need Eesti ajaloo või kultuurilooga seotud kohad: alates Villem Reimani elukohast Kolga-Jaanis kuni Tartu ülikooli kohvikuni. Runnel võtab oma retkedele kas vaimus või ilmsi kaasa talle olulisi inimesi: Uku Masing, Hendrik Adamson, Jüri Matjus, Hannes Varblane, Vello Salum, Peeter Olesk jt. Filmis nähtava ja kuuldava mosaiikseist katkeist kujuneb Runneli vaimsuse üldilme, avaneb selle põhigi. See muide oligi Andres Söödi salaeesmärk ja -huvi, kui ta kaamera haaras ja ühes Hando Runneliga ühel ilusal suvel hulkuma läks.

Portreefilm jäädvustab skulptoritest abielupaari Signe (1918–2006) ja Arseni (1919–2009) Mölderi loomingutee, käsitleb nende rolli haritlaste ja kunstipedagoogidena, uurib kunstnike mälu valikulisust ja objektiivsust, ajastukajalisi muutusi loomingus ja kahe kunstniku inimlikku lugu. Kaasaegsed mäletavad neid lahutamatute kaaslastena osalemas kunstiüritustel ja suurnäituste avamisel. Kõikjale alati koos ilmuvad Signe ja Arseni osutusid omalaadseks arhetüübiks. Nende varjamatult raugalikud kehad, vanad lihtsailmelised näod ja mingisse hoopis varasemasse aega kuuluvad korralikud pühapäevariided pakkusid illusiooni turvalisest stabiilsusest.

Eestimaad saab näha mitut moodi. Tillukese ääremaa või piiririigina. Pealiskaudselt. Aga saab ka teisiti, maasse sisse minnes ja seda tunnetates. Ja siit avaneb hoopis teine kiht. See film on eestlase hinge inventuur enne postmodernistlikku pealiskaudsusse suundumist. Meie maa lugu, selline nagu ta on. Selline, nagu meie seda näeme. Tundeline ja mõtteline. Lugude ja faktidena. Oma ja vahel võõras. Mitte veel kadunud. Mandrijää ja laulu koosjõul kujundatud maa.