Otsingutulemused

Paul ja Mary armuvad kruusivabrikus lindi taga. Pealtnäha süütutel savikruusidel on aga tärkavast armastusest oma nägemus. Hoogsate sõnumitega manipuleerides võtavad kruusid õiguse tegelaste saatuse üle ise otsustada.

Iga loll teab et maailm on lame. Ainult et see ei ole tõsi. Maailm on mull tahkes aines. See on lugu õõnsast maailmast. See on lugu Antipolisest.

Tööstuslikus linnaosas paikneb sein. Varahommikuks tekib keskele seinale punase värviga võõbatud rahu märk. Päeval ringi tõttav rahvas sellest ei hooli ning märgi peale kleebitakse uued postrid ja vööbatakse peale vikerkaar, millele peale uued postrid. Ööpimeduses võõbatakse kogu eelneva peale anarhia märk, aknad purunevad. Järgneval hommikul üritatakse kogu eelnevat värvikihiga katta. Selle peale ilmuvad postrid sõjast, mille peale tekib Z. Märki täiendatakse tehes Z-svastika. Selle peale ilmuvad märklauad sihtiva vaenlase siluetiga ning sein lastakse sõelapõhjaks. Järgmisel päeval on maja üleni uue graafikaga kaetud. Kopp lammutab maja maha.

Industriaalse ilmega postapokalüptilises hallis maailmas, katkestab inimeste igapäevase rutiini salapärane ja värviline nool.

Hulk inimesi kohtuvad veebikoosolekul. Aga kas nad üldse kohtuvad? Juhtub hoopis midagi muud. See on eksperimentaalfilm, kus videokonverentsi visuaal pööratakse pea peale ja aetakse segi arvutimänguga.

2020. aasta kevadel tabas Eestit kanabuum – apokalüptilised meeleolud ajasid sadu linnainimesi tagaaeda kodulinde soetama. Film portreteerib kolme perekonna juures resideeruvaid linnakanu, uurides, kuidas varasemast munakesksest maalinnust urbanistlik lemmikloom sai. Inimesega nokk noka kõrval koos elades on kanad muutunud eneseteadlikumaks, individualistlikumaks ja igas mõttes rohkem inimese sarnaseks. Lindude ellu on siginenud veidrad aksessuaarid, kummalised glamuuriüritused ning ebatraditsiooniliselt head elutingimused. Mõned kanad on õppinud koguni kõnelema. Kas saame neid emantsipeerunud linde vaadates üldse kasutada enam terminit “kodukana”? Mida arvab sellest kõigest kana ise ning kas ta jaksab oma väikestel jalgadel sibades taolise tempoga sammu pidada? Suleliste Udu, Triinu, Piuksu ja mitmete teiste kanade ...

Lühifilm mehest, kes pidupäeval leiab laualt salapärase ümbriku mis käsib kodus oodata.

Hobujõud on ajale jalgu jäänud mõõtühik. Niisamuti on ajale jalgu jäämas fossiilkütustel liikuvad masinad ja isegi inimsuhted, vähemalt selliselt nagu vanem generatsioon neid tajub. 1920ndatel alustasid bensiinimootoritega masinad hobuste üle massilist võidukäiku. Kõigest sada aastat hiljem on virtuaalreaalsus oma võidukaare alguses, nagu ka sellega kaasnev füüsiline üksindus. Risto Kappet on e-sportlane, kelle tööpäevad mööduvad toanurgas simulaatoril autorooli keerates. Ta on selle alaga tegelenud juba üle 12 aasta. Kui varem oli arvuti taga autorooli keeramine talle hobiks, siis juba viimased kaks aastat teenib ta Eesti keskmist palka profisportlasena, võisteldes virtuaalsetel ringradadel maailma parimatega.

Kombineerides koreograafilise esituse dokumentaalkaadritega, pakub Varjupaik kommentaari koloniaalse pärandi teemal. Film toimub postsovetlikus loomaaias ja esineja kehastab loomaaia naistöötajat, kes jääb järsku puuri luku taha kinni ja muutub seal külastajate pilkude all metsloomaks. Pöörates olulist tähelepanu aja möödumisele, jälgib film tegelase muundumise faase. Selles protsessis saab erootilisest pingest vastupanuvahend, millega võidelda külastajate pilkudega ja vaatenurkade hierarhia ümber pöörata.

Vello läks 30 aasta eest elama Emajõe-Suursoo kõige kaugemale soosaarele. Jättis senise tööelu ja linnamelu, et elada kooskõlas emakese loodusega. Emajõe-Suursoos on veel sellist loodust, mis hakkab muust maailmast otsa saama. Üüratu deltasoostik laseb liikidel elada omaette, ilma inimese suurema sekkumiseta, kuigi ka inimene on selles soos varjupaika ja toidulisa otsinud juba aastatuhandeid. Vello elatab end mesindusest ja jahipidamisest, tema elu kulgeb loodus rütmis.