Otsingutulemused

Vaino Vahing pidas aastatel 1968-1984 päevaraamatut, kus on kirjas reaalsed sündmused ja isikud Vahingu enda subjektiivses interpretatsioonis. Seal kajastatakse Tartu kultuurielu, armuseiklusi, boheemlikke olenguid ja vaimseid otsinguid. Vahingut huvitas piirsituatsioon, piirideületamine. Kunsti ja elu vahel Vahing selget piiri ei tõmmanud. Ta provotseeris inimesi, et nad kaotaks maski, kontrolli enda üle. Sellist provotseerimist nimetas Vahing Spieliks ehk mänguks. Me näeme loojat, kes on teinud disharmooniast endale inspiratsiooniallika, kes "tunneb armastuses suurimat piina". Hirmu end armastuses kaotada. Inimest, kes tajub armastuse suurt jõudu ja vastab sellele alateadlikult disharmooniga. Vahingu päevaraamatu läbivaks teemaks on elu ohverdamine kunsti nimel. Elu, kus põleb ära olme, ...

Uku Kuudi lindistatud lugusid teatakse rohkem, kui me arvata oskame. Et mõista tema rahvusvahelist fenomeni, tähendab mõista eri niššide, alažanrite ja peidetud muusikaliste vaimuvapustuste võimet tänapäeval mitte ainult eksisteerida, vaid lausa õitseda iseseisvalt peavoolust. Maryn E. Coote´i (endise Marju Kuudi) poja Uku elu viis ta Nõukogude Liidust pagulusse Rootsi, sealt edasi Los Angelese muusikastuudiotesse, siis tagasi äsja taasiseseisvunud Eestisse ning hiljem amüotroofilise lateraalskleroosiga (ALS) võideldes kõlaritesse üle terve maailma. Kaasahaarav portreefilm varalahkunud muusikust ja tema kaasajast, mis on filmitud 8 mm filmilindile, VHS- ja BETA-kassettidele.

See juhtus mõned aastad tagasi Santiago de Compostelas, maalima vanimas hotellis. Olin teelauas Linnar Priimäele üht enda arust geniaalset mõttekäiku presenteerinud, kui lugupeetud professor ärritus ja lasi Mephistophelesel enda sisemusest vallanduda. Oli see vast tulevärk. Järgmise veerandtunni jooksul sain teada kogu tõe enda kohta. Priimägi imestas kuidas maakoor üldse suudab nii rumalat inimest kanda. Olles oma valgustava sõimu minu aadressil lõpetanud, leebus ta ja ütles, “Manfred sa pead minust filmi tegema.” Keeldusin sedamaid. Ma võin ju rumal olla, aga ometi mitte nii rumal, et Priimäest filmi teha. Paraku läks teisiti ja Mephistopheles saavutas oma tahtmise. Ma ei hakka siinkohal ümber ...

Elen Lotmani portreefilm David Vseviovist, ühest tuntuimast raadiohäälest, kes on suutnud rahvale kultuuriloo põnevaks rääkida. Film avab inimese, kes on müütilise raadiohääle taga. Teeb seda läbi isikliku sündmuse, sünnipäevapeo meeleolu ja külaliste.

Inimene kõnnib mööda maailma ja otsib taga oma elu, mida ta kunagi kätte ei saa. See on portreefilm Marju Lepajõest, filoloogist, religiooniloolasest, Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppejõust. Vaimuka sarmiga mõtestab Marju meie kaasaega, mil inimese vajadus ja võime süveneda on taandunud teisejärguliseks. Ka ülikool, õpetatuse ja kultuuri pühakoda, on kaotamas oma vaimset mõõdet ning tähendust. Milline on haritlase koht teda mitte soosivas maailmas? Vaatajal on võimalus saata Marjut tema mõtteteekonnal täpse sõna ja isikliku tõe poole. Loodetavasti see kohtumine avardab, lohutab, inspireerib.

"Koma" ei ole mitte ainult kirjavahemärk vaid ka Kalju Komissarovi hüüdnimi, mille lavakunstikateedri 13. lennu tudengid talle panid. Kalju Komissarov (8.03.1946-6.03.2017) on Eesti tuntud ja tunnustatud lavastaja ja teatripedagoog. Võib julgusega väita, et praegu töötab aktiivselt meie teatrilavadel just kõige enam Komissarovi õpilasi. Ta on juhtinud Eesti Noorsooteatrit 1974-1986, Viljandi Ugalat 1989-1991, TMA lavakuntikooli 1986-1995. Ta on üks Viljandi Kultuurikolledźi asutajaid ja lavakunstide osakonna juhataja. Porteefilmis näeme Kalju Komissarovi viimaseid intervjuusid ja teda meenutavad ta õpilased ja kursusekaaslased.

Rein Maran on Eesti filmi suurmees, kelle elutööks on mahukas ja unikaalne loodusfilmide kogu. Ligi poolesaja loodusteemalise filmi autorina on ta tundliku operaatorisilmaga jäädvustanud hindamatut filmimaterjali. Kõige selle kõrval noori filmitegijaid õpetades on tema panus Eesti kultuuriloole suurem, kui seda keegi suudab hoomata. Saame aimu Rein Marani elufilosoofiast ja käime temale armsaks saanud võttekohtades.

Viiendat kümnendit kõndiv Tõnu Kõrvits on helilooja, kes end kergesti ei ava. Kuigi ta on üks mängitumaid Eesti heliloojaid, eelistab Tõnu inimesena jääda alati pigem varju. Tema isikut ja muusikat kannab saladus, millest osasaamine on mõeldud neile, kes vaatavad sõnade taha, unustavad end kuulama ning lasevad Tõnu loodud helidel end kaasa viia müstilisele ja poeetilisele teekonnale, mille lõppedes on kõigis midagi muutunud. Film on oma nime saanud Tõnu samanimelisest kooritsüklist, mille aluseks on Emily Brontë pea gootilikult tume poeesia, mis kannab endas õrnu looduskujunditesse tõlgitud hingeseisundeid. Tõnu lummavalt jõulised "Lageda laulud", mis on olnud Amazoni edetabelis enimmüüdud klassikaplaat, on ühtlasi ...

See on film vanaks saamise ilust. Lugu ühest vanast ja targast mehest, kes teeb ettevalmistusi sellest maailmast lahkumiseks. Palju väga isiklikke ja tundlikke küsimusi – kuidas viimsel tunnil mitte kaotada oma usku. Miks just kõige suuremaid pannakse vaimses maailmas nõnda raskelt proovile? Vello Salo on inimlik vaimulik. Mees, kellel on omad kiiksud ja vigurid, elukogemust ja avarat vaimu, tarkust, mida ta on kogunud ja hoidnud, meie aega välja vedanud. Peale Eestist lahkumist 1944. aastal läbi terve maailma: oli sõdurina Soomes ja aednikuna Roomas, õppis Šveitsis ja Hollandis matemaatikat ja füüsikat ning Itaalias teoloogiat, Saksamaal pühitseti aga preestriks. Nii on ta ...

Dokumentaalfilm Peeter Volkonskist heidab pilgu värvika kultuuritegelase argipäeva ning uurib, kuidas õnnestub leida tasakaalu olme ja aristokraatia vahel. Mis on avaliku imetluse hind ja kas loomingule pühendudes on ruumi kompromissidele? Kuidas nautida vaba vaimu lendu, kui sinna võib iga hetk sisse lüüa argielu paine? Loometegevuse kõrval uurib film ka peategelase alati toetava abikaasa Maria rolli ja Peeter Volkonski suhteid oma lastega esimesest abielust.