Otsingutulemused

Animatsiooni sugemetega antropoloogiline road-movie minategelaseks on animafilmitegija Priit Tender, kellel käsil tšuktši muinasjutu “Ussinuumaja” ainetel joonisfilmi tegemine. Priitu intrigeerib miski muinasjutu sürreaalses sisus. Režissööride duo Priit Tender ja antropoloog Liivo Niglas viivad vaataja läbi mitmete rännakute otse maailma lõppu, kargele ja maalilisele ning kohati täiesti sürrealistlike arusaamadega maale, et leida jälgi Ussinuumajast. Püütakse mõista maailma, mis on loonud niivõrd kummalisi narratiive ja leida see maailm iseeneses, kohtudes millegi või kellegi väga teistsugusega.

Helikopteripiloot Raul (34) kaotab Afganistani sõjas ühest silmast nägemise ja temalt võetakse ära tiivad. Vigane piloot on nagu haav atud lind. Depressioonis Raul vihastab välja oma abikaasa, kes tema juurest koos lapsega ära kolib. Raul, tundes end kasutu sandina, otsustab oma elule lõpu teha. Ta ehitab heeliumipallidest koosneva lennuvahendi, millega teha oma elu viimane lend.

Jaan Toomik tegeleb oma esimeses täispikas mängufilmis samade küsimustega, mis on teda huvitanud kogu tema kunstnikukarjääri vältel: surma ja seksuaalsuse teemad, kehalised moondumised, reaalse ja unenäolise vahekorrad, inimese põhihirmud, võõrandumine maailmast ja iseendast. Keskealise mehe korralik abielu on jõudnud tupikusse, ta heitleb endiste ja praeguste suhete vahel, teadmata, mida nendega peale hakata. Piiripeal elu hakkab mehe närvisüsteemi üle koormama, reaalsus ja unenäoline sulavad kokku, üha raskem on vahet teha, mis on tegelik ja mis luul. Toomik portreteerib hullumise-eelset plahvatuslikku seisundit, kus inimene ei leia enam vahendeid eluga kontakti saamiseks.

Elena, kes on muserdatud ja segaduses oma hiljutise lahkumineku pärast, on otsustanud teha eluga lõpparve. Kuid võõra sissetungija vahelesegamine sunnib teda aga nägema olukorda uue nurga alt.

Eesti iseseisvumisel tekkis ajalooliselt unikaalne olukord. Ühe riigi territooriumil elavatest inimestest suur osa ei ole - kas ei taha või ei saa olla - selle riigi kodanikud. Selline situatsioon on tekitanud nii sise- kui välispoliitilisi pingeid. Nendes poliitilistes tõmbetuultes on Eesti Vabariik arenenud 7 aastat. Esialgu, tundub, on kõik tasapisi laabunud. Film kirjeldab läbi konkreetsete inimeste meie elu ja lootusi täna ja püüab lahti mõtestada lähiminevikku ja projitseerida tulevikku.

Vähihaiguse tõttu tehti Ehale 13 aasta jooksul 15 operatsiooni, ta sai keemia- ja kiiritusravi. Kuid tema elurõõm ja elamise jõud on püsima jäänud. Ta on erakordne juhtum eesti onkoloogide praktikas. Filmis saavad sõna Eha ravivad arstid Avo Viiard, Jaan Kelk, Aivar Tilk ja Ants Vaar, kes tunnevad heameelt, et Eha on suutnud oma haigusega nii kaua vastu pidada. Eha positiivset ellusuhtumist toidab ka suur armastus Mati, kellega kohtuti siis, kui mõlemal olid selja taga elus rasked ajad. Elurõõmus ja optimistlik naine keskendub lihtsatele, püsivatele eluväärtustele, naudib elu pereringis ja toimetab aktiivselt tööl, mõtlemata kogu aeg rängale haigusele, mis teda iga ...

Tänapäeva Eesti üks tunnustatuimast ja andekamaist kirjanikest, Viivi Luik, on alati valutanud südant oma maa ning rahva saatuse pärast. Erilise tunnustuse tõi talle põlvkonnaromaan "Seitsmes rahukevad". Poetessina hoiab ta oma luule kaudu imet, lihtsat ja inimlikku. Olgu see siis lilla hüatsint kivilinna määrdunud aknaruudus, taevaste tuul puhumas laiali eluvaevade tusapilvi või maa ja isamaa kestmise tume talvejää. Viivi Luik on terve põlvkonna ajalaulikuna luulekeelde ümber sulatanud ränkade aegade hingevalu, masenduse ja lootuse. Hetki aja liikumisest mõtestavad Viivi Luik ja Jaan Kaplinski.

See on mõtisklus inimese ja kodulooma suhetest läbi aegade. Filmi keskmeks on koer ja hobune kui inimsoo arengut kõige enam mõjutanud koduloomaliigid. Filmi juhtmõtteks on vastutus. Olles teinud ajaloolise valiku ja kodustanud loom, vastutab inimsugu selle loomaliigi saatuse eest täna ja tulevikus. Olles teinud isikliku valiku ja võtnud mingi kodulooma, vastutab inimene selle konkreetse looma eest.

See on film Viljandi kunstnikust, eksperimenteerijast ja avatud kosmosega inimesest Ants Grossist ja tema teooriatest. Käsitletakse küsimusi: mida mõista biolokatsiooni all, mis on transtsendentaalne meditatsioon, millal algab uus ajastu, kuidas ennast tema maalitud taimepiltidega ravida ja palju muud.

Anonüümsetest laimukirjadest kõnelevad ajalehe Rahva Hääl kirjade osakonna juhataja Adolf Kuusk, Kohtuekspertiisi Teadusliku Uurimise Laboratooriumi direktori asetäitja teaduse alal Eda Murak, miilitsa- ja prokuratuuritöötajad. Kaamera ees ka anonüümkirjade kirjutajad.