Otsingutulemused

Heinz Valk on laulva revolutsiooni trubaduur, kunstnik ja ühiskonnategelane, kes on läinud ajalukku oma kuulsa lööklausega “Ükskord me võidame niikuinii!” Lugu Rahvarinde asutajaliikmest ja teravmeelsest portreekarikaturistist, aateid hindavast ja tarbimismentaliteeti põlgavast iseseisvast mõtlejast, kelle puhul kehtib ajaloost tuntud klišee „iga revolutsioon sööb kord oma lapsed". Peategelase sõnul on see ühe vanema mehe argise elu ja mõtete jäädvustus, samas kasvab filmist välja üldistus loomeinimestest, kes pärast poliitikasse minekut ja sealt taandumist ei ole enam kunstnike jaoks kunstnikud ja poliitikute jaoks poliitikud.

Septembris 2013 avas Tallinnas uksed esimene Eesti H&Mi kauplus. Juba eelmisel õhtul hakkasid kaupluse ukse taha kogunema noored, kes on kasvanud (defitsiidi)vabas Eestis. Neile on järjekord midagi põnevat ja romantilist. Samal ajal seab Eestimaa teises otsas oma sammud kauplusauto peatusesse Veski Hilda, Palumõisa küla kõige vanem asukas. Suure rõivapoe avamist ootava linnatüdruku Milena ja maal oma kanade eest hoolitseva vana naise kaudu viidatakse praeguse Eesti probleemidele: sotsiaalmajanduslikule lõhele linna ja maa, vananeva rahvastiku ja kosmopoliitseid tarbijaväärtusi kandva noore põlvkonna vahel.

Väike Holger satub emaga kaubamajja. Ema on langenud ostlemishullusesse ja unustab väikese poisi keset ostukeskust. Õnnetu Holger kukub limonaadi juues kaunisse tumerohelisse limonaadiookeani. Holger aga ei pääse enam tagasi pärismaailma, kus ema pojakest juba taga otsib. Olles limonaadipudelis lõksus, leiab Holger sõbra, kes on teda valmis aitama.

Elas kord mees, kellel ei olnud midagi peale iseenda. Ja unistuse, suure unistuse. Kuid tema ja unelma vahel laius suur ja ohtlik veteväli. Mees asus teele. Tänu vaprusele ja vastupidavusele jõudis ta pärale. Kuid kas see oli see, mida ta otsinud oli?

Akadeemilise karjääriga Kaie jõuab läbi kriisi tervises ja isiklikus elus tõdemuseni, et rollid ja staatus, mida ta edule suunatud tarbimisühiskonnas kandis, ei rahulda teda enam. Kolme töökoha ja välise tunnustuse hinnaks on sisemine rahulolematus – kas see ongi normaalne? Kaie otsustab oravarattast välja astuda, et leida ennast ja oma kutsumus. Tuge leiab ta Lilleoru ökokogukonnast ja sealselt joogaõpetajalt Ingvar Villidolt. Praktiseerides krija joogat, püüab Kaie oma sisemaailma korrastada ja teadlikult ümber kujundada. Kaie loodab saada normaalseks, loomulikuks inimeseks, et olla ja elada iseendana.

Ühel heal päeval saab üks meesterahvas aru, et kõik on muutunud ja asi pole üldse keskea kriisis. Ta hakkab järsku aru saama, et elab sita sees, toitub sitast ja on üsna suurel määral ise sitt. Tema armastatu jõuab maailma teises otsas selle avastuseni umbes samaaegselt. Saatus viib neid kokku ja nad hakkavad sitaga, mis on ümberringi ja nende sees, võitlema. Võta telekapult enda kätte ja hakka plõksutama. Kiiresti... ja mõttetult.... kiiresti.... ja...... mõttetult. Asotsiaalselt ja inimväärikust solvavalt nagu...

Tänapäeva reality-ühiskonda pilav animafilm võiks olla meie lähituleviku kunstiline käsitlus. Meedia mängib üha suuremat rolli ühiskondliku elu korraldamises. Üha täpsemaid tulemusi saadaks arvamusuuringutes. Üha kiiremini suudavad ülisuured kompaniid laia tarbijaskonna soovidele vastu tulla ja ennast selle järgi muuta. Tulemuseks on labane ja jõhker "moodne maailm".

Uuritakse armastuse ja toidu omavahelisi seoseid. Nii nagu toiduahel, eksisteerib ka armastuseahel – selleks, et kedagi armastada, peab see keegi samuti armastama. Ja nii nagu toiduahel, on ka armastuseahel ringikujuline ning lõpeb iseendaga. Film püüab läbi musta huumori lahata armastuse olemust ja jõuda arusaamisele, mis maitsega on elu.

Kolm hüljatud musketäri – Kaltsukloun, Pinocchio ja Plekkrobot seisavad ühel heal päeval silmitsi meeletu dilemmaga. Kas imekaunis, ent tiražeeritud ja sünteetiline Tennise-Tiina, kes pealekauba on ilma riieteta äravahetamiseni sarnane teiste Barbie-paradiisi asukatega, on ikka seda väärt, et ohverdada oma elu?

Kurb lugu inimese unistusest elada keset visuaalset atraktiivsust ja säravat vahtu. Prügiämbrit tühjendama läinud pereisa satub hoopis isevärki maailma, kus temaga eriskummalisi asju sünnib. Samas on see maailm tegelikult lõputu tarbimisühiskonna ja massimeediumite poolt süstitava elukäsitluse grotskne kokkuvõte. Kas ei tee see uus elu filmi peategelast hoopiski passiivseks nukuks? Film on lahendatud piksallatsioonitehnikas ühendades näitlejaid ja nukke.