Otsingutulemused

Seisundipsühholoogial rajanev lakooniline joonisfilm, mis avab surutud, hullumeelsusega piirneva hingelise seisundi ja tee selleni. Film viib mõttele võimalikust vanadusküpsusest ja vabanemisest teispoolsuses. Liikumine siinpoolsusest kosmilise ruumi avaruse tunnetamiseni viitab indiviidi, aga ka ühiskonna võimalikule arenguteele.

Kohalik diktaator - nukujuht marionetiteatris, kes surub maha igasuguse vaba tahte avalduse oma näitlejatel ja terroriseerib publikut, on ise samuti ainult marionett võimsamate ja anonüümseks jäävate jõudude käes.

Muusikat esitavad Bruno Lukk, Jaak Sepp ja Jaan Reinaste. Režissöör Heini Drui, operaator Edvard Oja, toimetaja Ülo Vinter.

Portreefilm skulptor Ülo Õuna elust ja loomingust. 45-aastast kunstnikku intervjueerivad Jaak Olep ja Arvo Iho. Loominguliselt viljaka kunstniku igavese lahkumiseni on jäänud veel kolm aastat. Õun räägib oma loometee algusest, kujunemisest ja kunstimõistmisest. Tegijad on filminud kunstnikku töötamas oma ateljees ja koduses miljöös pere keskel. Filmi kaunistab suurepärane ja läbimõeldult esitatud valik Ülo Õuna loomingust.

Dokumentaalfilmis skulptor Ülo Õunast annab peategelane lühikese ülevaate oma kunstnikutee algusest ja räägib mitmekesiste loodusvormide jõudmisest oma loomingusse. Eksponeeritakse kunstniku loomingut.

Filmi aluseks on rahvalaul neiust, kes põlgab ära kaks kosilast - Päikese ja Kuu - ning valib endale kaasaks kolmanda - Tähe.

Hoogne vaatemäng kolme keeglikuuli võiduajamisest, kes pidevas muundumiste reas püüavad üksteist üle trumbata.

Esinevad noored muusikud Mart Laas, Jelena Fomina, Anu Järvela, Ulrika Kristian, Arvo Haasma ja Lauri Väinmaa.

Samanimelise rahvanaljandi ainetel loodud satiiriline film ahnetest ja silmakirjalikest kirikuteenritest ning naeruväärselt omakasupüüdlike inimeste ahnitsemisest. Rahvalikule folkloorile omaselt saab ahnus lõpuks karistada.

Vanemuise teatris 1976. aastal esietendunud Jaan Toominga lavastuse „Põrgupõhja uus Vanapagan“ filmiversioon ei ole lavastuse ekraniseering, pigem lavastaja ja režissööri heiastus toonasest lavastusest ning soov sulatada teatrifluidum filmikeelde. Modernse kaamerakeelega, omas ajas uuenduslikus filmis on lavapilti isegi välditud, fookuses on suured plaanid, mis kaotavad distantsi ja sunnivad vaatama tegelaste sisemusse. Kas inimene võib ja tahab õndsaks saada? Kas inimsool on tulevikku?