Otsingutulemused

Eluloofilm 20. sajandi suurkujust Ants Eskolast (kuni 1935 Gerhardt Esperk), ajaloolainetel räsitud ja olemisvalikutes vastu pidanud Eesti näitlejast. Ahiivifotode ja filmikaadrite, Eskola mälestuste ja kaasaegsete meenutuste toel rullub lahti värvikas elukaar: sünnist esimese eluõitsenguni, joonistuskoolist teatrisse ja estraadilauljaks, reetmiseni ja vangistuseni Siberis, lavalaudadele naasmimisest ja taas oma rahva kunstnikuks saamiseni, lastest lastelasteni, Venemaast ja Ameerikast. Eskola särava teatriloomingu varjust tõuseb esile ka andekas kunstnik ja harrastusoperaator. Eestlased valisid 20. sajandi saja suurkuju hulka näitleja, kelle eluteed kujundas hamletlik valik: olla või mitte olla.

Kadriorgu läbi kolme sajandi kujutavatest piltidest ehitatud fragmentaarium toetub neljale Peeter I aegsele barokkahjule, mis on üle elanud kõik aegade jooksul lossis toimunud muudatused ja ümberehitused. Ahjukahlite sinimaalingute motiivid ühendavad mõtteliselt joonistusi ja maale, postkaarte ja fotosid, filme ja teatrietendusi, telesaateid ja muusikavideoid. Möödunud aegade pilte seovad 2008. aasta talvel ja kevadel filmitud kaadrid.

Näitleja Katrin Välbe (1904 – 1981) on teatriinimestele olnud Katja, oma lähedastele – mamma. Teatris, raadiokuuldemängudes, filmides ja telelavastustes on tema hääl ja kuju jätnud palju jälgi. Veel mäletatakse Katjat, aga millal algab unustamine? Näitleja Katrin Välbet meenutavad tema kolleegid ja pojatütar Kai Idarand oma pojaga. Katkendid mängufilmidest, kus Katrin Välbe on mänginud.

Filmitegijad Artur Talvik ja Priit Valkna jälgivad viie aasta jooksul Tõnu Kaljuste tegemisi ooperisaali ehitamisel Naissaarele, kunagise leiutaja Bernhard Schmidti talumaadele. Idee on pöörane, saarel puudub regulaarne laevaühendus ja elekter ning seal elab vaid kaks püsielanikku. Kes seal etendustel käima hakkab? Karismaatiline Tõnu Kaljuste tahab kõigi kiuste ja hoolimata üldsuse ning rahamaailma vastuseisust rajada sinna omanäolist kultuurikeskust, kus kohtuksid traditsioonid ja kaasaeg, ooperi kõrgstiil ja looduslähedus. Näib, et dirigendi idee on sama hull, nagu omal ajal leiutaja Schmidti loodud vastutuulelaev, ent 2006. aasta suvel saab Kaljuste unistus teoks.

Rein Raamatu dokumentaalfilm kerib vähehaaval lahti eesti teatrilegendi, lavastaja ja näitleja Mikk Mikiveri elu- ja loominguloo. Viimane intervjuu Mikiveriga tema Võsu kodus raamib filmilugu. Veel haigena oma eluõhtul unistas ta sellest, et tulla tagasi teatri juurde, lavastama. Mikk Mikiveri isiklik ja lavaelu on kulgenud avalikkuse silme all, aga inimesena jäi teatrimees suureks mõistatuseks, millesse ei too suurt selgust ka tema viimane pihtimuslik intervjuu. Mikk Mikiveri elu ja loomingu kohta avaldavad arvamust inimesed, kes teda hästi tundsid – pereliikmed, kolleegid ja sõbrad, paljud kultuuriloos olulised inimesed.

Urmas Alenderit (22. november 1953 – 28. september 1994) võib pidada meie rockmuusika piirikiviks, ajamärgiks ja kultuurisümboliks. Ta sai tuntuks rockansambli Ruja omapärase solisti ja heliloojana. Sõna saavad Urmas Alenderi sõbrad, kolleegid ja pereliikmed, teiste hulgas Rein Rannap, Jaanus Nõgisto, Peeter Volkonski, Ott Arder, Valdo Randpere, Yoko Alender jt, avalikkuse ette jõuavad esmakordselt mitmed unikaalsed kaadrid. Film jutustab Urmas Alenderi loo algusest lõpuni.

Seitse keskealist inimest elavad ja töötavad Kesk-Eesti ühes väikeses maakohas Tabiveres. Siirates ja südamlikes intervjuudes avanevad inimeste rõõmud ja valud. Elu sealkandis pole lihtne, kõigile ei jätku tööd. Ka need, kellel püsiv sissetulek, ei saa lubada endale just väga palju. Seitsme portreteeritava elu pole olnud kerge, kõigi eluteed märgib mõni valus saatusejõnks. Aga nad oskavad tunda rõõmu ka vähesest, hinnata elu oma karmuses, armastada oma tööd ja lähedasi. Soov lisada ellu loovust, toob need seitse inimest kokku Tabivere huviteatrisse, mis pakub neile võimaluse loominguliseks eneseteostuseks.

Jüri Sillart on loonud Grigori Kromanovi (1926 - 1984) lähedaste, kursusekaaslaste, sõprade ja kolleegide, vastaste ja kaasvõitlejate intervjuudest ning filmikatkenditest vastuolulise ja pidevalt oma kohta otsiva filmi- ja teatrilavastaja loomingulise ja psühholoogilise portree. Meenutustest joonistub pilt andekast, inimlikust, hellast, ausast, püsimatust ja kompromissitust inimesest, kui kahe kultuuri vahele jäänud vangist, kelle süda kuulub ometi ainult ühele neist.

Okupeeritud Eesti. Stalin ja tema aeg, mil luuletajad kirjutasid Stalinile oode ja poeeme, metsavennad aga laulsid: "... ja Stalin tappa on meie püüd". Tribüünidelt pöörduti Stalini kui "eesti rahva suure sõbra" poole, rahva enamiku jaoks aga kehastas Stalini nimi Eestit tabanud vägivalda ja valet, mis ei jätnud puutumata ühtki eluvaldkonda, tungides vampiirina iga inimese ellu. Film lõhub müüdi eesti rahva ühtsest vastupanust võõrale võimule ning hoiatab olnu kordumise võimalikkuse eest.

Film näitleja Salme Reegist, keda on jälgitud proovides, etendustel, aiatööl ja mere ääres mõtisklemas. Muusika kirjutas Sven Grünberg, režissöör Vilja Palm.