Otsingutulemused

Petseri kloostri peaväravate ees seisab tagasihoidlik puukirik – Püha Usukannataja Varvara nimeline. Siin toimetab juba aastakümneid preestrina Eestis kasvanud Isa Jevgeni. Ta ristib, laulatab, õnnistab, võtab pihile, mälestab, loeb üle koguduse kassa raha ja majandab kirikut. Ta saadab aastas ära ligi kakssada inimest. Surm on selle filmi üks tegelasi, ent mitte ainuke. Teine tegelane on elu, mida elavad isa Jevgeni ja inimesed, kes tema, kiriku ja kloostriga seotud. Nunn Olga, kes eluaeg meestejuuksuri ametit pidas ja neitsiks jäi. Odessast pärit Gennadi, kes juba 20 aastat hommikust õhtuni, näoga kloostri poole, Varvara kiriku seina ääres seisab ja lakkamatult palvetab.

Lugu Venemaalt Eestisse elama tulnud Nadeždast, kellel on kõige tähtsamad teda armastav mees ja üheksa last ning nendes ja ka kõiges muus ennast ilmutav Jumal. Laste isa Rustam on väga usklik inimene. Praegu pere tööl ei käi, nad tegelevad oma lastega. Naine, kelle laulud on äärmiselt südamlikud ja tulvil armastust Jumala vastu, teenib laule esitades Viru keskuse tunnelis lisaraha. Nadežda laulab oma lastest ja Eestimaast, armastusest ja Jumalast.

Kaheksasilbiline regilaul pärineb vanast soome-ugri maailmapildist, olles kasvulavaks eestlaste laialt tuntud laulukultuurile. Jõulises ja monotoonses helis peitub salapärane jõud, mis innustab otsima oma juuri ja leidma regilaulule uusi kasutusvorme. Praegusel, oluliste muutuste ajastul on paljud kaotamas oma identiteeti. Küsimus, kuidas end selles maailmas kehtestada, puudutab meid kõiki. Film pakub võimsaid pilte, mille kaudu saab nähtavaks eriline kudum Eesti looduse, inimese ja laulu vahel. Regilaulu olemuse üle arutlevad Veljo Tormis, Lauri Õunapuu, Meelika Hainsoo, Jaak Johanson, Jaan Kaplinski, Lea Tormis, Mikk Sarv, Urve Lippus, Jane Priks, Märt-Matis Lill jpt.

Galina Grossmann on bioloogiateaduste doktor, leiutaja ja tervisenõustaja. Tema leiutatud on näiteks unikaalne kõhnumismeetod lipoliitika. Ent Galina Grossmann on ka helilooja, luuletaja, laulja, tantsija ja maalikunstnik. 2008. aasta suvel esietendub Munalaskme hooldekodus tema uusim muusikateos „Jumalate maa“, lugu Jeesus Kristusest, kes ristipuul ellu jäi ja kelle eesti vaimud viieteistkümne hobuse saatel uhkes tõllas Eestisse, jumalate maale tõid. Kaamera jälgib „Jumalate maa” sünnilugu alates esimestest helidest ja sõnadest kuni esiettekandeni. Film mängivast inimesest, tema usust endasse ja jumalasse.

Kui räägitakse Pirita kloostrist, siis mõeldakse selle all varemeid. Samas on paljudele avastuseks, et vana kloostri varemete kõrval tegutseb juba enam kui kümme aastat birgitiinide ordu uus klooster. Linnulennuline ülevaade birgitiinide ordust, ordu rajajast Püha Birgittast, Pirita kloostri ehitamisest ja restaureerimisest ning õdede elust kloostriseinte vahel. Kloostris elamise ja olemise mõte on ennekõike palves ning Jumala ülistamises, millele kloostri elanikud pühendavad oluliselt palju aega. Isa Vello Salo mõtestab lahti palve olemuse. Lagle Parek räägib Pirita kloostri ajaloost.

Film tutvustab islamit ja Eesti kontakte islamiga minevikust tänaseni ning seda levitatakse koos 2008. aastal ilmunud raamatuga "Islam Eestis".

Nikolai Kormašov teeb ettevalmistusi Nikolai kiriku vanaaegse altari ikooni restaureerimiseks, milleta kunstnik ei kujutaks oma elu ette. Ta kirjeldab ikoonide restaureerimise protsessi ja koos noorema poja Orestiga võetakse ette järjekordse ikooni taastamise keeruline tee. Kormašov, elukutselt puusepp ja plekssepp, on restaureerimiskoolkonna looja Eestis ja suurepärane kunstnik, tagasihoidlikult peab ta maalimist vaid oma harrastuseks. Ikoonidesse ja nende taastamisse suhtub Kormašov aukaurtuse ja lugupidamisega ning leiab, et kunstnik on kohustatud tegema head. Headus – see on harmoonia.

1945. aasta jaanuaris tõmbas Stalin kaardi peale joone – uue Vene Föderatsiooni ja Eesti NSV piiri, mis võttis Eestilt osa maad ning poolitas setu rahva ajaloolise kodumaa. 2004. aasta 1. mail sai sellest pliaatsijoonest Euroopa Liidu idapiir. Peeter Brambati film otsib vastuseid küsimustele, kuidas tuleb setu rahvas toime kahe riigi veere pääl. Kas esivanemate hingejõud aitab neil olla ja elada ning jääda rahvaks ka tulevikus? Filmi aluseks on aastatel 2001-2004 Eesti Televisioonile toodetud 15-osalise dokumentaalse saatesarja "Veere pääl" lood, mis on filmitud nii Eestis kui ka Vene Föderatsioonis Petserimaal.

Aristokraatliku hoiakuga Einar Laigna (1937) on väga mitmeplaaniline mees. Vastavalt sellele, mis tal parajasti teoksil, võib teda tituleerida filosoofiks, kultuuriloolaseks, teoloogiks, sõjaajaloolaseks, sõduriks ja sepaks. Laigna räägib avameelselt ja pikalt endast, oma arengust isiksusena. Tema kõikehõlmavavast monoloogist hoovab eneseusku ja totaalset enesekindlust. Eesti kaitseväe peainspektor Laigna võtab vaheldumisi sõduri, preestri, filosoofi ja võluri, kuninga ja käsitöölise hoiaku, mõtestades maailma ja iseennast.

Tallinna vanalinna endiste kloostrihoovide piirkonda Vene tänava ümbruses hingestab tänapäeval koostööühendus Ladina Kvartal. Iidsete müüride vahel on fondi Hereditas eestvõtmisel tekkinud omapärane habras kultuurikeskkond – muistsest pärandist kantud teater, muusika, kunstid, haridus, mõtlemine. Koos Dominikaani vendade ja Brigitiini õdede tagasipöördumisega Tallinna pärast ligi pool aastatuhandet kestnud eemalolekut, on taastunud ka suurejoonelised liturgilised sündmused. "Hereditas" tähendab ladina keelest tõlgituna “pärandit”, nähtamatut põlvest-põlve edasikantud elu vaimu.