Otsingutulemused

See film on inimestest, kes elavad kõikjal maailmas ning kes peavad oma kodupaigaks maalappi, mis antud neile Jumala poolt 4000 aastat tagasi. Film räägib juutidest, kes on olnud pidevalt tagaaetud, kuid kättesaamatud, alailma hävitatud, kui püsivad, sagedasti tagakiusatud, ent ometi vabad. Neid ei tunta kui juute, vaid kui ühe või teise rahva, kelle hulgas nad elavad, suuri andeid. Samal ajal jäävad nad ikkagi juutideks. Film on üles ehitatud lühikestele portreedele, mis avavad inimesi erinevates situatsioonides.

Ei eksisteeri ebaolulisi sündmusi ega inimesi. Juba 500 aastat jälgib Seja küla tamm - üks Lätimaa põlistammedest.

Nganassaanid on samojeedi rahvas Euraasia põhjapoolseimas piirkonnas Taimõri poolsaarel Krasnojarski krai Taimõri rajoonis. Nad räägivad uurali keelkonna põhja-samojeedi alamrühma kuuluvat keelt, nende kaugemad keelesugulased on soomlased, eestlased ja ungarlased. Keelemälu ulatub 10 000 aasta taha minevikku. Šamaan Demnime loitsimist ja lovesse langemist filmiti 16. juulil 1977 sünk­roonselt ligi kolmveerand tundi, "Linnutee tuultesse" läks sellest ainult väike osa. Demnime laulud on lindilt tõlkinud S. Turdagina ja A. Mihkels ning täiendavad oluliselt meie tead­misi selle väikese hõimu peadpööritavast luulelennust. Nganassaani šamaan Demnime, Dühode poeg Namtuso sugukonnast (1913-1980) oli toona 64-aastane. Film Demnime loitsimisrituaalist valmis 20 aastat hiljem.

Iga inimese elus on loendamatu hulk lihtsaid ja keerulisemaid isiklikke ja riiklikke rituaale ning protokollireegleid. Filmis need rituaalid segunevad, isiklik muutub riiklikuks ja vastupidi, tänu millele vaatajal on ehk põhjust oma elu üle veidi avaramas plaanis mõtiskleda. Filmi kangelannal, noorel flöödimängijal Irinal on toimekas päevas täita rida isiklikke ja riiklikke rituaale.

Film loomingust, loominguprotsessist ja selle olemusest ning tähendusest loojale. Oma mõtteid jagavad tuntud kultuuriinimesed Jaan Kaplinski, Urmas Sisask, Doris Kareva, Andres Mustonen, Maria Klenskaja, Mati Unt, Paul-Eerik Rummo ja Fred Jüssi. Filmi autor Dorian Supin

Portreefilm eesti tuntumast vitraažikunstnikust Dolores Hoffmannist, kes arutleb vaimust ja võimust, kunstniku ja ühiskonna suhetest. Dolores Hoffmann peab end käsitööliseks, nii nagu seda ametit keskajal võeti. Ta arvab, et end kunstnikuks nimetada ei ole tal veel õigust. See, kas ta on kunstnik, näitavat alles aeg.

Kohtumised 1930. aastatel esiletõusnud Arbujate rühma kuulunud, Lundis elava Bernard Kangroga. Film püüab lahti mõtestada Kangro isiksust ja luulemaailma ning selle peamist mõtet - maailm on minu kujutlus. Joonatani osas Elmo Nüganen, Mirjami osas Anu Lamp ja Ragne Ploom.

Tänapäeva Eesti üks tunnustatuimast ja andekamaist kirjanikest, Viivi Luik, on alati valutanud südant oma maa ning rahva saatuse pärast. Erilise tunnustuse tõi talle põlvkonnaromaan "Seitsmes rahukevad". Poetessina hoiab ta oma luule kaudu imet, lihtsat ja inimlikku. Olgu see siis lilla hüatsint kivilinna määrdunud aknaruudus, taevaste tuul puhumas laiali eluvaevade tusapilvi või maa ja isamaa kestmise tume talvejää. Viivi Luik on terve põlvkonna ajalaulikuna luulekeelde ümber sulatanud ränkade aegade hingevalu, masenduse ja lootuse. Hetki aja liikumisest mõtestavad Viivi Luik ja Jaan Kaplinski.

Läbilõige Eesti laulupidude ajaloost. Igal rahval on oma traditsioonid, mis harva ulatuvad kogu rahvast ühendava ühisloominguni. Laul on olnud eestlaste rahvusliku eneseteostuse väljendajaks, sest sajandeid on Läänemere äärsel maalapikesel keelanud ja käskinud võõras võim. Maailma suurim ühendkoor ainult miljonilisel rahval on läbi aegade kandnud eestlaste vabadusiha. Me laulame, järelikult oleme veel olemas. Käsikiri Ivar Trikkel, režissöör Vallo Kepp, toimetaja Heli Tiks.

1989. aasta suvel osales õppelaev Krusenstern kuulsal Cutty Sarki regatil Läänemerel. Filmis pole pelgalt jäädvustatud üks merereis ja sadamalinnad, vaid ka autori mõtterännak vabadusest.