Otsingutulemused

Motopolitseiniku töö on jahtida Eesti maanteedel hulljulgeid kihutajaid. Turvalise liikluse nimel riskivad motopolitseinikud iga päev oma eluga, sest küsimus pole selles, kas mootorrattur kukub, vaid millal ta kukub. Toomas Kivilo on üks vähestest eriväljaõppe saanud motopolitseinikest, kes kevade saabudes astub välja turvalisest patrullautost, et söösta võimsa tsikli seljas metsikusse maanteepõrgusse.

Osa inimesi tunneb Eve Kruusi kui ranget kriminaaluurijat, osa teab teda hoopis armuliku kirikuõpetajana. Ja on neidki, kes juhtuvad kohtuma Evega mõlemas ametis. Kirikus vaimulikuna tegutseva Eve roll muutub risti vastupidiseks, kui ta vahetab valge rüü politseivormi vastu ja asub armu kuulutamise asemel ülekuulamistoas patte üles tähendama. Ühist võib leida neis kahes ametis siiski niipalju, et Eve valvab kannatava inimlapse hinge kirikus ning kuriteos kannatanu väärikust politseis. Mõlemas ametis võitleb Eve kurjuse vastu.

Sukeldutakse meie rahvuslikku lemmikajaviitesse – joomisse. Peategelased on nutikaid ettevõtjaid, kes vaatamata öisele alkoholimüügikeelule üritavad seadusi üle kavaldada ja pakkuda alkoholi laenutamise teenust. Erik, vilunud ettevõtja, võitleb kohtus tarbijakaitsega, et oma äri edasi ajada. Jass ja Art, ettevõtluses sinisilmsed, kuid alkoholi vallas kogemustega kunstnikest sõbrad, alles alustavad seda teekonda. Erik on tõsimeelne viinalaenutaja. Jassi ja Arti stseenide taga võib aimata kavalat lavastust ja mõõdukat provokatiivsust.

Tower, Bastille, Sing-Sing, Butõrka – neis kurjakuulutavates ehitistes kajab vastu rahvaste ajalugu. 1918. aasta veebruaris loodud Eesti vabariigis sai selliseks paigaks merekindluse suurtükipatarei kasarmusse rajatud Keskvangla, rahvasuus lihtsalt Patarei. Aegade jooksul on siin kinni peetud ühtaegu nii kurjategijaid kui maailmaparandajaid. Maailmavaateliste veendumuste tõttu siin viibinud inimeste meenutustes peegeldub kilde meie riigi ja Euroopagi XX sajandi loost.

Ajakirjanikud kirjutavad, poliitikud värisevad, eestlased kiruvad ja kaitsepolitsei jälgib – seda kõike põhjustab energiast pakatav pensionär Esja Šur oma meeleavalduste, nõudmiste ja märgukirjadega. Kõigi nende ettevõtmiste kasutegur on nullilähedane, kuid vanaproua ei heitu. Esja naudib mängu ilu ja tema huumorisoon lööb eriliselt särama olukordades, kus tema vastasmängijad kohmetust tunnevad. Kõike kroonib kohtuasi, mis on alanud väikselt, kuid lõppeda tõotab suurelt.

Eestis toimub igal aastal rohkem pommiplahvatusi kui kuskil mujal Euroopas. Ainuüksi 1997. aastal plahvatas Tallinnas poole aasta jooksul enam kui 20 lõhkekeha. Tallinna eridemineerijad võitlevad selle "sõjaga" mitmel eri rindel, alates II maailmasõja aegsete jäänuk-lõhkekehade õhkimisest kuni igapäevaste väljakutseteni. Lisaks arhiivimaterjalidele räägivad oma tööst grupi liikmed ise, intervjueeritud on ka plahvatuses kannatada saanud eridemineerijat Arne Lokki.

Kui kaksteist Muhu kalurit ühel 1996. aasta kevadhommikul merele läksid, ei osanud nad aimatagi, milliseid üllatusi ja sekeldusi see päev neile toob. Merelt tuldi tagasi suurima kalaga, mis kunagi Eesti vetest püütud. Võrku jäi ligi kolme meetri pikkune ja 135 kilo kaaluv atlandi tuur, maailma kümne haruldasema hulka kuuluv kala. Ent kalapüügi eeskirjad ei luba seda kala püüda. Kuidas oleksid pidanud kalurid toimima? Kas merre tagasi laskma? Nende probleemide üle arutavad ministrid, teadlased, kalakaitsjad ja kalurid. Kala ise aga söödi koos 28 kilo kaaviariga pidulikult ära. Järele jäid vaid legend ja topis muuseumis.

Harald Meri (1917–1990) oli Eesti evangeelse luterliku kiriku vaimulik, Türi pastor ja Järva praostkonna praost. Harald Meri ja tema koduabiline Valve Klein jäid kadunuks 5. aprillil 1990. Nende surnukehad leiti hiljem Toravere karjääri territooriumilt, topeltmõrv on tänaseni lõplikult lahendamata. Film on rajatud pastori tütre Meeli Meri jutustusele ja mõrva uurimiskomisjoni tegevuse jälgimisele.

Filmiuurimus Tartu Ülikooli Klassikalise Muinasteaduse Muuseumi varade saatusest. Esimese maailmasõja ajal evakueeriti Tartu Ülikooli, tollase Jurjevi Ülikooli varad - kunstiteosed, raamatukogu, dokumendid, arhiivid, õppevahendid sealhulgas ka väärtuslikum osa 1803.aastal rajatud muuseumi kollektsioonist - Permi, Nižni-Novgorodi ja Voroneži. Miks ei ole siiani kõik need väärtused tagasiteed leidnud? Film annab ülevaate nii Tartu- kui ka Voroneži-poolsest suhtumisest.

Ajamärk aastast 1989, mis näitab, kus me oma majanduse ja eluga oleme. 82-aastase kunagise Enno talu peremehe Karl Petersoni mõtisklused minevikust ja olevikust vastanduvad Moskvast juhitava nõukogude majandussüsteemi ametnike arusaamadega.