Otsingutulemused

Juba koolieas majandusküsimusi uurinud sõjaväelase poeg Vahur Linnuste (sündinud 1925 Tallinnas) meenutab lapsepõlve Euroopa-Venemaa kultuuriruumi piiririigis ja Eesti Vabariigi hävingut 1940. aasta suvel, kui väike iseseisev Eesti liidetakse Nõukogude Liidu impeeriumiga. Teine maailmasõda lõhestab Euroopa kultuuriruumi kapitalistliku Lääne ja nõukogude Ida tsoonideks. Avaneb unikaalne ja seni vähetuntud lugu Euroopa väliseestlaste võitlusest kodumaa iseseisvuse taastamise eest. Peamiselt Pariisis elanud Vahur Linnuste mõtestab Euroopa ja maailma poliitilisi tagamaid, miks eestlaste saatus viimases sõjas ja 50 aasta jooksul pärast sõda nii kannatusrikkaks kujuneb.

Balletitantsija Kaie Kõrb on olnud alates oma esimestest etteastetest meedia huviorbiidis. Kuid tantsija sulni imago taga peituvad senirääkimata lood. Milliseid kompromisse nõuab priimabaleriiniks saamine ja millega toidab tänases päevas oma ihu ja hinge legend, kelle kuvand kuulub juba möödunud sajandisse? 2011. aasta juubeligala ettevalmistused on kõrvutatud haruldaste arhiivikaadritega ja priimabaleriini avameelsete pihtimustega. Sõna saavad Kaie kunagised töö- ja lavakaaslased Tiiu Randviir ning Helmi Puur, aga ka Vladimir Vassiljev, Vjatšeslav Gordejev, Viktor Barõkin ja Maia Plissetskaja.

President Lennart Meri kuju põlvkonnakaaslaste mälestustes. Kõnelevad Ain Kaalep, Erast Parmasto, Andres Tarand, Veli-Olavi Klami, Aleksandr Bertelov, Ignar Fjuk ja Eino Tamberg. Kaasteeliste pilgu läbi püütakse üles leida need rajad, mis tegelikkuses on juba kinni kasvanud, ja tabada seda mõtet, mis sündinud neil teedel. Eesti esimene 3D dokumentaalfilm.

Kirjanik, tõlkija ja helilooja, aga ka keemik Enn Vetemaa avab läbi heatahtliku, eneseiroonilise huumori oma loomingu ja elukunsti lätteid. Kaasa räägivad ka tema lähedased sõbrad, kunstnikud, kirjanikud, kellega koos jäeti märkimisväärne jälg Eesti kirjandusse, kunsti ja muusikasse ning kelle looming sai hoo sisse “sula ajal”, tormilistel 1960ndatel. Enn Vetemaa loomingulist kreedot iseloomustavad kõige paremini tema enda sõnad: "Ma kirjutan vaid sellest, mida tean. Tõeline kunstnik loob eelkõige enda oma elu. Kunst pole elukutse, vaid seisund. Tuleb kirjutada seda, mida ei saa kusagilt lugeda. Kirjutamine on haigus, muusika on hinge seisund".

Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor Leo Rohlin (1939) on mainekas Eesti keraamik ja keraamikapedagoog. Teda on pärjatud mitme riikliku tunnustusega, sh 1979. aastal Kristjan Raua nimelise preemiaga. Eesti Kunstiakadeemiaga seob teda ligi poole sajandi pikkune pedagoogitöö. Tema kirjutatud raamatud on kontsentraat praktilistest kogemustest ja informatsioonist, mida autor on kogunud ja fikseerinud pikaajalise loomingulise ja pedagoogilise tegevuse jooksul.

Luuletaja Hando Runneli 2009. aasta suve hetked ja matkad Eestis. Enamasti on need Eesti ajaloo või kultuurilooga seotud kohad: alates Villem Reimani elukohast Kolga-Jaanis kuni Tartu ülikooli kohvikuni. Runnel võtab oma retkedele kas vaimus või ilmsi kaasa talle olulisi inimesi: Uku Masing, Hendrik Adamson, Jüri Matjus, Hannes Varblane, Vello Salum, Peeter Olesk jt. Filmis nähtava ja kuuldava mosaiikseist katkeist kujuneb Runneli vaimsuse üldilme, avaneb selle põhigi. See muide oligi Andres Söödi salaeesmärk ja -huvi, kui ta kaamera haaras ja ühes Hando Runneliga ühel ilusal suvel hulkuma läks.

Vladimir “Boba” Sapožnini, kunagise tsirkusetähe seikluslik ja vastuoluline elukäik meenutab muinasjuttu. Boba oli Eesti juurtega imelaps, kes oli ühtviisi osav nii suuga trompetit ja havai kitarri imiteerides kui steppi tantsides. Ta oli oodatud esineja Euroopa kuulsaimates kabareedes, isegi kaugel Ameerikas. Tunnustatud tsirkuseartistina rändas ta läbi kogu maailma, kuid särava ja lõbusa koore all oli peidus tõsine kunstnik, kes ei leidnud virtuoosse viiulikunstnikuna piisavalt rakendust. 80 esinemisaasta jooksul jõudis Boba publikule kummardada nelja erineva riigikorra ajal – tsaariajal, esimeses Eesti Vabariigis, Nõukogude Eestis ja tänases vabariigis.

Neljakümnendatel aastatel toimusid dramaatilised sündmused nii Henrik Visnapuu (1890-1951) elus kui ka Eestis ja terves maailmas. See aeg hõlmab poeedi armastatud abikaasa Ingi surma, põgenemist kodumaalt ja maapao ängistust Austrias, Saksamaal ja Ameerikas. Poeedist kõnelevad teda kohanud ja mäletavad inimesed. Leitmotiivina läbivate lembelugude kõrval kõlavad kaasa luuletaja olemise ja iseendaks jäämise valikute küsimused keerulistes poliitilistes olukordades, aga ka suhted võimuga.

1974. aastal kutsus Nõukogude Liidu kommunistliku partei peasekretär Leonid Brežnev üles noori looma Siberisse viie aastaga 3500 kilomeetri pikkuse, 200 raudteejaama ja linnaga Baikali-Amuuri magistraalraudtee (BAM), et võtta kasutusele selle piirkonna tohutuid maavarasid. Kümned tuhanded idee teostumisse uskuvad noored, nende seas ka eestlased, läksid Siberisse tööle. Raudteed hakati ehitama kahest otsast, tippsündmuseks pidi saama mõlema poole brigadiride kohtumine. Brežnev suri 1982 ja BAM polnud kaugeltki valmis. Täies ulatuses valmis raudtee erarahastajate abiga alles kakskümmend aastat hiljem. Film räägib kuulsatest BAM-i veteranidest, kes uskusid ehitavat tulevikku omaenda kätega. Tänastes karmides oludes otsivad nad võimalusi inimliku elustandardi säilitamiseks, kuigi muu maailm nad ...

Ekraanil on monumendid ja kunstimälestised, mille saatus on olnud lähedalt seotud Eesti Vabariigi ajalooga. Sõna saavad eesti skulptorid, endised meelsusvangid, ühiskonna- ja kunstiteadlased. Miks me vajame oma monumente? Kuidas on suhtutud monumentidesse ja kunstimälestistesse Eestis ajaloo tõmbetuultes? Mälestusmärgid võivad olla ideoloogia ohvrid. Ainuüksi 20. sajandil on Eesti üle elanud mitu riigivõimu, mis ajaloo areenilt lahkudes on võtnud kaasa ka oma monumendid. Ajal, mil stabiilse arenguga riikides on suhtutud monumentidesse kui kunsti- ja ajaloomälestistesse, on paljude sõjamälestiste saatus Ida-Euroopas muutunud aktuaalseks.