Otsingutulemused

Selle filmi peategelaseks on põlislaante salapärane asukas must-toonekurg, kaitsealune punasesse raamatusse kantud lind. Eestis, oma leviku põhjapiiril on must-toonekurg eriti erakliku ja inimpelgliku eluviisiga. Siinmail pidas vanarahvas teda müütiliseks Toonela linnuks - surmariigi sõnumitoojaks ja teenäitajaks. Paariaastase töö tulemusena on filmimeeskonnal õnnestunud jäädvustada selle linnu varajatud eluolu ja pesitsemist ning seda huvitavalt esitada.

Nganassaanid on samojeedi rahvas Euraasia põhjapoolseimas piirkonnas Taimõri poolsaarel Krasnojarski krai Taimõri rajoonis. Nad räägivad uurali keelkonna põhja-samojeedi alamrühma kuuluvat keelt, nende kaugemad keelesugulased on soomlased, eestlased ja ungarlased. Keelemälu ulatub 10 000 aasta taha minevikku. Šamaan Demnime loitsimist ja lovesse langemist filmiti 16. juulil 1977 sünk­roonselt ligi kolmveerand tundi, "Linnutee tuultesse" läks sellest ainult väike osa. Demnime laulud on lindilt tõlkinud S. Turdagina ja A. Mihkels ning täiendavad oluliselt meie tead­misi selle väikese hõimu peadpööritavast luulelennust. Nganassaani šamaan Demnime, Dühode poeg Namtuso sugukonnast (1913-1980) oli toona 64-aastane. Film Demnime loitsimisrituaalist valmis 20 aastat hiljem.

Alfred Käärmanni noorusaastad ja parim meheiga kulusid sõjas, metsas ja Uurali vangilaagris. Nagu tuhandetel tema saatusekaaslastel, kellest nüüdseks on ellu jäänud vaid vähesed. 18-aastase koolipoisina pidi Alfred Käärmann Valgas otsustama, kellega ja kuhu edasi minna. Tema valis Omakaitse ning tegi kaasa lahingud Narva ja Tartu all. Kolm aastat hiljem sakslaste taandudes läks ta metsa. Seal elas mees koos kaaslasega ja ka üksi maa-alustes punkrites kokku seitse aastat. 30-aastaselt langes ta reetmise läbi julgeolekumeeste kätte ja 8. jaanuaril 1953 määrati talle 25+5 aastat. 15 aastat hiljem tuli ta lõpuks tagasi kodumaale. Ring oli täis saanud.

Kui kaksteist Muhu kalurit ühel 1996. aasta kevadhommikul merele läksid, ei osanud nad aimatagi, milliseid üllatusi ja sekeldusi see päev neile toob. Merelt tuldi tagasi suurima kalaga, mis kunagi Eesti vetest püütud. Võrku jäi ligi kolme meetri pikkune ja 135 kilo kaaluv atlandi tuur, maailma kümne haruldasema hulka kuuluv kala. Ent kalapüügi eeskirjad ei luba seda kala püüda. Kuidas oleksid pidanud kalurid toimima? Kas merre tagasi laskma? Nende probleemide üle arutavad ministrid, teadlased, kalakaitsjad ja kalurid. Kala ise aga söödi koos 28 kilo kaaviariga pidulikult ära. Järele jäid vaid legend ja topis muuseumis.

1994. aasta sügisel oli vene sõjavägi sunnitud Paldiskist lahkuma, jättes maha lagastatud ja räämas kasarmulinna. Mis saab sõjaväega kaasa tulnud venekeelsest elanikkonnast, kuidas linn uuesti ellu äratada? Film on Ghannel Four Television UK tellimusel tehtud filmi teisendatud ning laiendatud variant.

Igal sügisel lendab Lääne-Siberi soode ja rabade kohal eriülesandega helikopter. Teejuhi abiga leitakse põliselanike eluasemed ja siis on mõne minuti jooksul kaks aega, kaks täiesti erinevat kultuuri kõrvuti: handi onn ja kõrvulukustav mürisev helikopter. Ja põliselanike lapsed nende vahel, kes viiakse linna internaatkooli. Kuigi kooli režiim pole range ja õpetajad enamuses heatahtlikud, on uus elu vaba olemisega harjunud lastele esialgu võõras. Võõras on ka venekeelne õpetus. Elu esimese lennu tulemusena väheneb aasta-aastalt nende hantide arv, kes handi keelt oma emakeeleks peavad.

Kaks maailma kohtuvad, härrasmees diplomaatia kuldajast - Ernst Jaakson - ning uue põlvkonna energiline diplomaat Trivimi Velliste. Esimene on Eesti okupatsioonivastase võitluse sümbol, teine kehastab uut arenevat riiki. Nende saatused ristuvad 50-aastases maailmaorganisatsioonis, mis samuti seisab teelahkmel. Pühendatud Ernst Jaaksoni 90. sünnipäevale ja ÜRO 50. aastapäevale.

Hispaania rahvuslikus maalikogus on kahe Eestist pärit kunstniku - Michel Sittowi ja Erik Schmidti - maalid. Viimane maalis ka Hispaania kroonprintsi portree. Filmis, mis tehti 1995. aastal Mallorcal, räägib Erik Schmidt oma elust ja kunstnikuks saamisest.

Paljude ausammastega Eestimaal on läinud nii - üles pannakse lillede ja hümniga, maha võetakse vargsi ja pimeduses, ka dünamiiti põlgamata. Narva linna Leniniga, mis arvatavasti oli Baltimaade viimane, läks veidi teisiti - tema võeti maha päise päeva ajal 1993. aasta detsembris demokraatlikult valitud linnavolikogu otsusel. Pealtvaatajaid oli vähem kui loodeti-kardeti ning pärast mõnetunnist pusimist oli kuju Hermanni kindluse õuel.

Näkid ja inimesed on lävinud aastatuhandeid. Nende üldiselt rahulikku kooseksisteerimist kirjeldab naiadoloogiline kirjandus, aga ka paljude rahvaste folkloor. Poeetiline ja salapärane on meie näkirahvas – kohtume nende õrnade ja naiselikult võluvate olenditega looduses ning meid ümbritsevas igapäevaelus. Puudu ei tule ka nendega seotud müstikast. On nad üldse olemas? Filmis esineb naiadoloogia professor, kes jagab oma teadmisi, järgides muheteadusliku lürismi printsiipe, ja viib vaataja naiadoloogia ajalukku ning tutvustab põhilisi näkiliike. Näkid jäädvustati kaunites paikades Eestimaa vetel.