Otsingutulemused

Narva jõel asuvale Varesesaarele 1857. aastal asutatud Kreenholmi Manufaktuur, oma hiilgeaegadel 13 000 inimesele tööd andnud tekstiilikombinaat suleti lõplikult 2010. aastal. Viimase paari aastakümne jooksul on töö kaotanud üle kümne tuhande kudumisvabriku töölise. Oma sünget elulugu jutustavad nooremapoolsed Narva venelased, kreenholmlaste põlvkonna järglased. Karmid monoloogid räägivad hüljatusest, tänavaelust, alkoholist, narkootikumidest ja vanglast. Enamike elusaatust on kujundanud lapsepõlve hingelised ja füüsilised traumad. Põhjakihti vajunud noortel inimestel pole jõudu, lootust ega tahtmistki elumülkast välja rabeleda.

Tšiilist pärit, Kivi-Vigalas ja Reolas elav-tegutsev ärimees Henton Figueroa tõestab, et kõik, millest inimene unistab, võib saada tõeks. Tema tegevus hoiab elus maanurga piimatööstust, kasvatab noori mõtlema ettevõtlikult ja tõestab, et ülikalleid saunasid, mis on läbi ja lõhki Eestis tehtud, võib müüa kogu maailmas. Tundub, et ta ei märkagi enda ümber valitsevat umbusku, kibestumist ja võõraviha. Päikselise huumorimeelega sööstab ta järgmistele väljakutsetele vastu, justkui juhiks teda mingi salajane motivaator.

2012. aastal toimus Eestis rahvaloendus, mille käigus esitati inimestele ka mitmeid veidraid küsimusi. Sama kummalised olid ka vastused nendele küsimustele. Film vahendab ehedaid, ilustamata kaadreid n-ö lihtsatest inimestest „omas mahlas“, vastamas küsimustele eluruumide, tööhõive, elatusallikate, usutunnistuse jms kohta.

Ameerikas sündinud eestlane, ameeriklane, koomik ja maailmakodanik Andrus Valvur tuleb oma vanemate kodumaale, et viia ellu salaunistus – esineda eestlastele eesti keeles. Andy valmistub esinemiseks põhjalikult, tutvub Eesti ja eestlastega, nende mõttemaailma ja huumoritajuga. Kakskümmend viis aastat koomikuna tegutsenud Andy on ärevuses: kas eestlastele tema esinemine üldse korda läheb ja lusti pakub.

2010. aasta oktoobri lõpp Afganistanis. Parwani provintsi Charikari linna tütarlastekoolis õpivad eriti vaeste perede lapsed. Enamikes kodudes kasvatavad emad lapsi üksinda – isad on tapetud või pikkade sõja-aastate jooksul sandistatud. Filmitegijad paluvad tüdrukutel mõelda oma senise elu kõige ilusamatele ja kõige raskematele lugudele, mis võiksid filmi jõuda. Kahe nädala jooksul räägivad tüdrukud oma elust ja kutsuvad kodudesse ka oma emade lugusid kuulama. Laste ja emade lood on valusamast valusad, kõiki lugusid varjutab sõda.

Kunstnik ja üritustekorraldaja Tarmo Ladva on võtnud eesmärgiks rajada Eesti äärealale Taheva valda Laanemetsa külla Kartuli Wabariigi, muuseumi kartuli kui eesti toidu sümboli tutvustamiseks ja ajaloo mäletamiseks. Lennukad ideed, nagu vannikino ja pärimusteater, takerduvad aga rahanappuse ja üleüldise skeptitsisimi taha. Entusiast ei taha alla anda, vaid üritab edasi.

Petseri kloostri peaväravate ees seisab tagasihoidlik puukirik – Püha Usukannataja Varvara nimeline. Siin toimetab juba aastakümneid preestrina Eestis kasvanud Isa Jevgeni. Ta ristib, laulatab, õnnistab, võtab pihile, mälestab, loeb üle koguduse kassa raha ja majandab kirikut. Ta saadab aastas ära ligi kakssada inimest. Surm on selle filmi üks tegelasi, ent mitte ainuke. Teine tegelane on elu, mida elavad isa Jevgeni ja inimesed, kes tema, kiriku ja kloostriga seotud. Nunn Olga, kes eluaeg meestejuuksuri ametit pidas ja neitsiks jäi. Odessast pärit Gennadi, kes juba 20 aastat hommikust õhtuni, näoga kloostri poole, Varvara kiriku seina ääres seisab ja lakkamatult palvetab.

Lugu Venemaalt Eestisse elama tulnud Nadeždast, kellel on kõige tähtsamad teda armastav mees ja üheksa last ning nendes ja ka kõiges muus ennast ilmutav Jumal. Laste isa Rustam on väga usklik inimene. Praegu pere tööl ei käi, nad tegelevad oma lastega. Naine, kelle laulud on äärmiselt südamlikud ja tulvil armastust Jumala vastu, teenib laule esitades Viru keskuse tunnelis lisaraha. Nadežda laulab oma lastest ja Eestimaast, armastusest ja Jumalast.

Intervjuu korporatsioon Vironia vilistlase koorijuht Roman Toiga, küsitlevad noored viroonlased. Räägitakse üliõpilaseltside tegevusest ja liikmete seltsielust 1930ndatel. Roman Toi meenutab kaasõpilasi Jakob Westholmi gümnaasiumist, kes kõik, ühe erandiga, astusid seltsidesse. Roman Toi astus Vironia liikmeks Tartu ülikoolis õppides 1936. aastal. Ta meenutab, et korporatsioonis oli sõjavägi au sees. Kõik korporandid kuulusid tollal kaitseliitu. Väeteenistuse läbis Toi jalaväe pioneerkomandos. Ta on väeteenistusele tänulik, see kasvatas meesteks. Ta meenutab inimesi, kellega teda saatus kokku viis. Boris Kõrver musitseeris tihti Vironiale kuuluval Tartu parimal klaveril. Ülo Maramaa ja Hans Luts olid head organisaatorid ja lapsepõlvesõbrad, Kaljo Käärik, Konstantin Ollik ja Arvo Lainvee koolikaaslased. ...