Otsingutulemused

Veel 19. sajandi lõpul oli Stroomi mets täiesti puutumata. Puhkajad Stroomi ehk Merimetsa rannast suuremat lugu ei pidanud. Ainukest korralikku teed kasutasid ümberkaudsed loomapidajad karjateena: rannas karjatati ligi sadat lehma. 1930ndate algusaastatel muutus Stroomi rand Pelgulinna hakkajate elanike eestvõttel kauniks puhkealaks: ehitati suurejooneline rannahoone, rajati supelsild. Kuidas kulgeb elu Stroomi rannas ehk Stromkal 80 aastat hiljem? Seisundifilmi keskmes on mitmekülgse Stroomi ranna rahulik elurütm, kütkestav loodus ja värvikad asukad.

Liis Hirvoja on särav ja ambitsioonikas noor muusik, kes otsustas minna Londonisse, et täita oma unistus lauljaks saamisest. Suurlinnas läbilöömiseks on vaja lisaks talendile ka meeletut tahtejõudu. Liisi päevaplaan on minutitäpsusega paigas, seda täidavad lõputud bändiproovid ja pikad tunnid laste klaveriõpetajana. Film vaatleb energiast pakatava Liisi igapäevaelu lähedalt ja siiralt ning mõtiskleb, miks peaks üks noor eestlane kodumaalt ära kolima.

Film võtab kokku nukra tõe Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi ja sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri “mängudest” noateral. Dokumentaalfilm vaatleb nende tegevust nii sisepoliitikas kui ka suhetes Nõukogude Liiduga, mis lõppesid nii mõlemale mehele kui ka Eesti rahvale väga õnnetult. Filmi autor Viktor Siilats on öelnud: "Ikkagi see Pätsi kreedo, et kui vaja, siis tantsin ka vanakuradi vanaemaga, võib viia põrgusse. Kes loovutab kolm tilka verd, sellele võidakse järele tulla."

Animatsiooni sugemetega antropoloogiline road-movie minategelaseks on animafilmitegija Priit Tender, kellel käsil tšuktši muinasjutu “Ussinuumaja” ainetel joonisfilmi tegemine. Priitu intrigeerib miski muinasjutu sürreaalses sisus. Režissööride duo Priit Tender ja antropoloog Liivo Niglas viivad vaataja läbi mitmete rännakute otse maailma lõppu, kargele ja maalilisele ning kohati täiesti sürrealistlike arusaamadega maale, et leida jälgi Ussinuumajast. Püütakse mõista maailma, mis on loonud niivõrd kummalisi narratiive ja leida see maailm iseeneses, kohtudes millegi või kellegi väga teistsugusega.

Helikopteripiloot Raul (34) kaotab Afganistani sõjas ühest silmast nägemise ja temalt võetakse ära tiivad. Vigane piloot on nagu haav atud lind. Depressioonis Raul vihastab välja oma abikaasa, kes tema juurest koos lapsega ära kolib. Raul, tundes end kasutu sandina, otsustab oma elule lõpu teha. Ta ehitab heeliumipallidest koosneva lennuvahendi, millega teha oma elu viimane lend.

Üks kõige erakordsemaid nähtusi eesti kultuuriloos on kahtlemata kirjanik, lavastaja, publitsist, õppejõud ja seltskonnategelane Mati Unt. Dokumentaalfilm “Unditund” viib meid tagasi 1960ndate ereda põlvkonna juurde, mil tekkisid uuenduslikud ideed nii kirjandus- kui teatrimaailmas. Ta avab Mati Unti kui karismaatilist isiksust, fenomenaalset mõtlejat ja anarhistlikku vormiuuendajat kinolike vahenditega. Film sisaldab seninägematuid kaadreid Matist loomeprotsessis ja sõprade keskel.

Allani elu on kirev. Talle meeldib sport ja kino, ajalugu ja muusika. Allanil on naljasoont, aga teda paelub ka elu tõsisem külg. Tal on töö ja oma unistused. Allan on 33-aastane ja elab vanematekodus. Päris värvid on tema elust aga puudu, need puuduvad ka tema unenägudest, sest Allan on pime. Lugu säravast noormehest, tema enneolematust empaatiavõimest, terasest pilgust ilmaasjadele ja mõnusalt positiivsest ellusuhtumisest. Allani ema Aiki on pojale suurim sõber ja toetaja.

Tantsuline dokumentaalfilm rändab kahe aasta vältel rahvusvaheliselt tunnustatud koreograafi Mai Murdmaa loomingulises maailmas. Murdmaa on teejuht käsitlemaks tantsu kui meediumit, mille kaudu luua kunsti. Film visualiseerib koreograafiat, kuid eelkõige mõtestab seda. Murdmaa looming ja eraelu on lahutamatu tervik. Üks ballettmeister, kaks erinevat ühiskonnakorda. Üks looming – sakraalne, müstiline, erootiline, esteetiline, kuid palju keerukaid aspekte teose viimisel publikuni. Eesti balleti grand old lady värskeim lavastus, Carl Orffi kuulus triloogia “Trionfi” valmib Joškar-Olas Mari ooperi- ja balletiteatris.

Dora Gordine’i peeti oma hiilgeaeadel üheks andekaimaks skulptoriks maailmas. Sündinud Libaus, kasvanud, õppinud ja kujuriks saanud Tallinnas, staariks kerkinud Pariisis ja Kagu-Aasias, jäi Gordine lõpuks pidama Londonisse, kus ta end kunstimaailma absoluutsesse tippu töötas. Abielu kaudu krahvi pojaga õnnestus Gordine’il tungida ka briti aristokraatia ladvikusse. Tema tähelend tipnes 1963. aastal, mil ühe ta kuju avas kuninganna Elizabeth II isiklikult. Film võtab ülesandeks avastada ja käsitleda olulisemaid episoode tema elus, küsides pidevalt: kes ikkagi oli Dora Gordine?

Heinz Valk on laulva revolutsiooni trubaduur, kunstnik ja ühiskonnategelane, kes on läinud ajalukku oma kuulsa lööklausega “Ükskord me võidame niikuinii!” Lugu Rahvarinde asutajaliikmest ja teravmeelsest portreekarikaturistist, aateid hindavast ja tarbimismentaliteeti põlgavast iseseisvast mõtlejast, kelle puhul kehtib ajaloost tuntud klišee „iga revolutsioon sööb kord oma lapsed". Peategelase sõnul on see ühe vanema mehe argise elu ja mõtete jäädvustus, samas kasvab filmist välja üldistus loomeinimestest, kes pärast poliitikasse minekut ja sealt taandumist ei ole enam kunstnike jaoks kunstnikud ja poliitikute jaoks poliitikud.