Otsingutulemused

Eestis toimub igal aastal rohkem pommiplahvatusi kui kuskil mujal Euroopas. Ainuüksi 1997. aastal plahvatas Tallinnas poole aasta jooksul enam kui 20 lõhkekeha. Tallinna eridemineerijad võitlevad selle "sõjaga" mitmel eri rindel, alates II maailmasõja aegsete jäänuk-lõhkekehade õhkimisest kuni igapäevaste väljakutseteni. Lisaks arhiivimaterjalidele räägivad oma tööst grupi liikmed ise, intervjueeritud on ka plahvatuses kannatada saanud eridemineerijat Arne Lokki.

Ajalooline tagasivaade eestlaste ja eesti-rootslaste põgenemisele Nõukogude vägede eest Rootsi ja Saksamaale aastail 1943-1944. Film algab ja lõpeb kaadritega praksuvaist lõketest ja lainete laksumisest suvel 1990 neil Eestimaa randadel, kust 46 aastat tagasi lahkusid tuubil inimlastis paadid üle tormise Läänemere. Põgenemisteekonda ja põgenike edasist saatust esimestel sõjajärgsetel aastatel ilmestavad fotod, haruldased filmikaadrid ja läände põgenenute endi meenutused. Emotsionaalne mosaiikpilt suurest põgenikesaagast.

"Sent surmaga võlgu ja koperdab merel!" kuuleb Martin Puri ühel ilusal kalapüügipäeval oma paatkonna juhi Augusti suust. Paadikaaslased on vanale mehele tõesti aeg-ajalt hõlpu andnud, kuid Sõgedate külas aastasadu elanud ja meretööd teinud põlvkondade järeltulijad teavad, et kedagi, kes merd armastab, ei saa sellest vägisi lahutada. Merel ei ole füüsiline jõud mehe ainus mõõdupuu. Kui on vaja päästa inimesed sügistormis hukkuvalt purjekalt, näeb Martin, et tuleb tegutseda mitte mere vastu, vaid temaga koos.

Lavastatud film ühe liiklusõnnetuse eelloost ja tagajärgedest. Ema on kaotanud liiklusõnnetuses oma poja. Ta seisab tee ääres, kus poega meenutab õnnetuskohal olev mälestusplaadiga kivi. Tagasivaatena näeme õnnetuseni viivat sündmuste jada ning inimeste seas valitsevat suhtumist purjus peaga sõitmisesse. Ka naine ise õigustab alguses oma abikaasat, kes on „eluaeg vintis peaga sõitnud“. Kui aga poeg astub isa jälgedes, tekib naisel hirm. Emotsioonid on filmis edasi antud kõnekate pilkudena.