Otsingutulemused

Maailmast eraldatud Siberi taigas elab karismaatiline usuliider Vissarion, kes nimetab ennast Kristuse taassünniks. Tema ümber on kogunenud tuhandetest järgijatest usulahk, kuhu kuuluvad ka kellamees Dmitri ja tema naine Sveta, kes tuli kommuuni paar aastat tagasi kolme lapsega Peterburist. Laste pärisisa Magomed kirjutab aga kaebekirja Venemaa presidendi administratsioonile, nõudes lapsi tagasi. Režissöör Arbo Tammiksaar kolis perega aastaks vissarionlaste külla. Ta jälgis kolme lapse igapäevaelu selles maa peale rajatud paradiisiaias keset Siberi taigat. Kuidas on lastel kasvada tsivilisatsioonist äralõigatud kohas tavapäratute veendumustega kogukonnas?

Margit, Vitali, Raivo ja Riho on kurdid ja veendunud nelipühilased. Olles ise kord tundnud Jeesuse puudutust, on neil nüüd eesmärk seda sõnumit levitada. Kurdilt kurdile. Tööpõld on lai ja neliku plaan maailmavallutuslik, sest üle ilma elab umbes 346 miljonit vaegkuuljat. Nad rändavad mööda maakera kõige kaugemaid ja eksootilisemaid nurki – Kasahstanist Kreekasse, Venemaalt Hiinasse. Missugune on inimese elu, kui ta ei kuule liiklusmüra, koera haukumist, muusikat, linnulaulu... Kas tema maailm on lihtsalt sajaprotsendiline vaikus? Kas tema vaimne ruum, mis ei ole täis pidevaid häirijaid, on seega spirituaalselt vastuvõtlikum, näiteks altim kuulmaks Jumala häält?

Jeruusalemma külje all, keset araablaste kvartalit Õlimäel, elab vene õigeusu kloostris 82-aastane eestlannast nunn ema Ksenja. Kuigi kõrge betoonmüüriga eraldatud kloostris kella kunagi ei keerata ja elu käib endiselt Juliuse kalendri järgi, on kakskümmend aastat ema Ksenja jaoks möödunud kui üks silmapilk. Nunnade hierarhias on ta jõudnud eelviimasele astmele: on jäänud vaid viimane samm, suur skeema ehk lõplik vaikus. Kuid enne vaikust on ema Ksenjale antud luba ära rääkida oma elu lugu.

Osa inimesi tunneb Eve Kruusi kui ranget kriminaaluurijat, osa teab teda hoopis armuliku kirikuõpetajana. Ja on neidki, kes juhtuvad kohtuma Evega mõlemas ametis. Kirikus vaimulikuna tegutseva Eve roll muutub risti vastupidiseks, kui ta vahetab valge rüü politseivormi vastu ja asub armu kuulutamise asemel ülekuulamistoas patte üles tähendama. Ühist võib leida neis kahes ametis siiski niipalju, et Eve valvab kannatava inimlapse hinge kirikus ning kuriteos kannatanu väärikust politseis. Mõlemas ametis võitleb Eve kurjuse vastu.

Lugu evangelisti ja elusõnalase, viie lapse isa ja biseksuaali Rein Metsa elust. Tegemist ei ole puhtalt eluloofilmiga. Film puudutab ka meie lähiajalugu ja inimese otsinguid harmoonia ja tasakaalu leidmisel ning kindlasti ka küsimust sellest, kuidas korraldada oma hinge- ja füüsiline maailm selliselt, et ruumi jääks ka teistele kaasinimestele.

Narva jõel asuvale Varesesaarele 1857. aastal asutatud Kreenholmi Manufaktuur, oma hiilgeaegadel 13 000 inimesele tööd andnud tekstiilikombinaat suleti lõplikult 2010. aastal. Viimase paari aastakümne jooksul on töö kaotanud üle kümne tuhande kudumisvabriku töölise. Oma sünget elulugu jutustavad nooremapoolsed Narva venelased, kreenholmlaste põlvkonna järglased. Karmid monoloogid räägivad hüljatusest, tänavaelust, alkoholist, narkootikumidest ja vanglast. Enamike elusaatust on kujundanud lapsepõlve hingelised ja füüsilised traumad. Põhjakihti vajunud noortel inimestel pole jõudu, lootust ega tahtmistki elumülkast välja rabeleda.

Petseri kloostri peaväravate ees seisab tagasihoidlik puukirik – Püha Usukannataja Varvara nimeline. Siin toimetab juba aastakümneid preestrina Eestis kasvanud Isa Jevgeni. Ta ristib, laulatab, õnnistab, võtab pihile, mälestab, loeb üle koguduse kassa raha ja majandab kirikut. Ta saadab aastas ära ligi kakssada inimest. Surm on selle filmi üks tegelasi, ent mitte ainuke. Teine tegelane on elu, mida elavad isa Jevgeni ja inimesed, kes tema, kiriku ja kloostriga seotud. Nunn Olga, kes eluaeg meestejuuksuri ametit pidas ja neitsiks jäi. Odessast pärit Gennadi, kes juba 20 aastat hommikust õhtuni, näoga kloostri poole, Varvara kiriku seina ääres seisab ja lakkamatult palvetab.

Kersti Uibo on kinni püüdnud igapäevaelu lihtsa ilu ja voogamise mungakloostris, mis seisab mäel Serbia küla Velika Hoča kohal Kosovos. Režissöör palub vaatajail kõrvale jätta igasugune soov kuulata "lugu" ja selle asemel vaikselt vaadelda. Filmi rahulikkus loob poeetilise ruumi, milles kujutlusvõime saab vabalt liikuda, mediteerides ja peegeldades. Musta riietatud mungad ja kloostriülem Isa Miron elavad oma argitoimetusi tehes ühes rütmis ümbritseva loodusega. Pühakojas kõlavad palved ja laul taastavad harmoonia kõige loodu vahel. Kaamera on liikumatu, maastikud rulluvad lahti, aastaajad vahelduvad ja sõnad annavad ruumi vaikusele.

50-aastane Georg Vinogradov on Võru Nelipühikiriku pastor. Mustlasrahvusest Georg jõudis usuni läbi karmi elukooli, kuhu mahub ka vanglaaeg Patareis, haigestumine vähki, tervenemine sellest. Georg on kaheksa lapse isa. Tema kodu on tema kirik – Georg on poole oma vanast puumajast andnud koguduse kasutada. Georg püüab mustlasrahvast ristiusu juurde tuua, et puhastada nende hingi ja mustlaste mainet. Film kõrvutab mustlaste traditsioonilist elulaadi ja Georgi kuulutatavat kristlikku ilmavaadet ning käsitleb endaksjäämise ja muutumise keerulist dilemmat.

Kui räägitakse Pirita kloostrist, siis mõeldakse selle all varemeid. Samas on paljudele avastuseks, et vana kloostri varemete kõrval tegutseb juba enam kui kümme aastat birgitiinide ordu uus klooster. Linnulennuline ülevaade birgitiinide ordust, ordu rajajast Püha Birgittast, Pirita kloostri ehitamisest ja restaureerimisest ning õdede elust kloostriseinte vahel. Kloostris elamise ja olemise mõte on ennekõike palves ning Jumala ülistamises, millele kloostri elanikud pühendavad oluliselt palju aega. Isa Vello Salo mõtestab lahti palve olemuse. Lagle Parek räägib Pirita kloostri ajaloost.