Otsingutulemused

Estraadiartist, kloun ja akrobaat Sergei Fatkin meenutab oma elatud elu ja tehtud tööd. Vaheldumisi jagavad oma mälestusi Eino Baskin, keda omal ajal välismaale ei lastud ja Fatkin ise, kes varalahkunud partneri Jüri Druusiga 10 aasta jooksul 38 riiki läbi sõitis, tehes jõu- ja ilunumbreid omal ajal kuulsas Moskva Music Halli programmis. Fatkin jalutab klounina ringi Pariisi tänavatel ja lõbustab oma viguritega möödakäijaid. Kodus meenutab artistinimega Sem kunagisi esinemisi kaugetes riikides, aga ka elu kurvemat külge, kui ta põrandaaluse kirjanduse levitamise eest viieks aastaks vangi mõisteti. Oma ametile on vana kloun truuks jäänud tänini.

Eestimaad saab näha mitut moodi. Tillukese ääremaa või piiririigina. Pealiskaudselt. Aga saab ka teisiti, maasse sisse minnes ja seda tunnetates. Ja siit avaneb hoopis teine kiht. See film on eestlase hinge inventuur enne postmodernistlikku pealiskaudsusse suundumist. Meie maa lugu, selline nagu ta on. Selline, nagu meie seda näeme. Tundeline ja mõtteline. Lugude ja faktidena. Oma ja vahel võõras. Mitte veel kadunud. Mandrijää ja laulu koosjõul kujundatud maa.

Aristokraatliku hoiakuga Einar Laigna (1937) on väga mitmeplaaniline mees. Vastavalt sellele, mis tal parajasti teoksil, võib teda tituleerida filosoofiks, kultuuriloolaseks, teoloogiks, sõjaajaloolaseks, sõduriks ja sepaks. Laigna räägib avameelselt ja pikalt endast, oma arengust isiksusena. Tema kõikehõlmavavast monoloogist hoovab eneseusku ja totaalset enesekindlust. Eesti kaitseväe peainspektor Laigna võtab vaheldumisi sõduri, preestri, filosoofi ja võluri, kuninga ja käsitöölise hoiaku, mõtestades maailma ja iseennast.

Teenjatüdruk satub hotellituba koristama tulles selle elaniku elu ja asjade lummusesse. Ta kujutleb ennast tundmatu naise maailma, riietub elegantsesse õhtukleiti ja kehastub daamiks, et korrakski maitsta ülemklassi elu. Kui naine hotelli naastes oma vannitoast magava neiu leiab, pöördub teenijatüdruku tuhkatriinumäng julmaks mänguks, mille reeglid kehtestab elus pettunud keskealine daam.

Kroonika- ja dokumentaalfilmide operaator Semjon Školnikov (s 1918), alustas filmimist rindeoperaatorina ja 1948. aastast asus tööle Eestisse Tallinna Kinostuudiosse (hilisem Tallinnfilm). Ta oli 377 kinoringvaate Nõukogude Eesti valmimise juures, režisöörina on ta teinud ka 60 dokumnetaalfilmi. Semjon Školnikovi meenutuste vahele on pikitud rohkelt arhiivikaadreid, mis annavad pildi operaatorist endast kui ka nõukogude ajastust, mida ta filmis.

See Tallinna linna südames olev väljak oli kunagi vaid linnavärava tagune tühermaa. Tsaariajal püstitati sinna Peeter Suure auks monument. Lühikese iseseisvusaja jooksul 1918–1941 oli see riigi tseremoniaalväljak, ka 1941. aasta riigipöörde peamised sündmused viidi läbi just seal. Aastal 1944 ilmusid nõukogude tankid sinna uuesti, seekord vabastajatena ja sellest ajast peale on Tallinna töötajaid kutsutud kaks korda aastas väljakule oma lojaalsust demonstreerima. See väljak peegeldab eesti rahva saatuse keerukusi. Vanadel fotodel näeb väljakut heinaturuna ja Peetri platsina, dokumentaalsed filmikaadrid on jäädvustanud sündmusi nii Eesti Vabariigi kui nõukogude ajal.

Kui Eduard Sõrmus alustab oma kontserte Euroopas, on ta veendunud, et algamas on maailmarevolutsioon. Tema missioon on Punase Viiuldajana kutsuda töörahvast kogu maailmas üles sellega liituma. Muusika ja revolutsioon - ainult nendele tahab ta elada. Ta näeb, et tema kuulajad on lummatud, neid sütitavad tema ideed. See teadmine kannab teda läbi kahe maailmasõja vahelise Euroopa, saatjaks publiku imetlus, võimude vaenulikkus ja ustavad sõbrad. Ent kui muutused käes on, selgub, et need ei lähe oodatud suunas.