Otsingutulemused

Kaks üksildast noort inimest – üliusklik vaimude välja-ajaja Agustina ning uje madrus Lucas kohtuvad Rio Gallegoses, Patagoonias. Agustina on esimene naine, kes lõunas Lucasega räägib.... Kohmakalt üritab noormees teda võrgutada. Agustina keeldub. Lucas solvub ja jookseb tohutu Patagoonia kõrbe poole. Agustina järgneb talle...

Jeruusalemma külje all, keset araablaste kvartalit Õlimäel, elab vene õigeusu kloostris 82-aastane eestlannast nunn ema Ksenja. Kuigi kõrge betoonmüüriga eraldatud kloostris kella kunagi ei keerata ja elu käib endiselt Juliuse kalendri järgi, on kakskümmend aastat ema Ksenja jaoks möödunud kui üks silmapilk. Nunnade hierarhias on ta jõudnud eelviimasele astmele: on jäänud vaid viimane samm, suur skeema ehk lõplik vaikus. Kuid enne vaikust on ema Ksenjale antud luba ära rääkida oma elu lugu.

Viiendat põlve seto laulik Valli on elanud juba üle 40 aasta Tallinnas. Oma igapäevase kontoritöö kõrvalt jätkab naine esivanemate traditsiooni - ta laulab ja mängib pilli edasi. Valli tajub teatavat identiteedikriisi, sest pealinnas on setu kultuuriga tegelemine suuresti kunstlik ja forsseeritud. Naise unistuseks on kutsuda Petserimaal asuvasse lapsepõlvekoju oma vanavanaema, tuntud setu lauliku Martina Iro kogu suguvõsa. Ta tahab korraldada ühe õige mälestusürituse, kus vanad setu kombed taas kord ausse tõsta.

Kersti Uibo on kinni püüdnud igapäevaelu lihtsa ilu ja voogamise mungakloostris, mis seisab mäel Serbia küla Velika Hoča kohal Kosovos. Režissöör palub vaatajail kõrvale jätta igasugune soov kuulata "lugu" ja selle asemel vaikselt vaadelda. Filmi rahulikkus loob poeetilise ruumi, milles kujutlusvõime saab vabalt liikuda, mediteerides ja peegeldades. Musta riietatud mungad ja kloostriülem Isa Miron elavad oma argitoimetusi tehes ühes rütmis ümbritseva loodusega. Pühakojas kõlavad palved ja laul taastavad harmoonia kõige loodu vahel. Kaamera on liikumatu, maastikud rulluvad lahti, aastaajad vahelduvad ja sõnad annavad ruumi vaikusele.

50-aastane Georg Vinogradov on Võru Nelipühikiriku pastor. Mustlasrahvusest Georg jõudis usuni läbi karmi elukooli, kuhu mahub ka vanglaaeg Patareis, haigestumine vähki, tervenemine sellest. Georg on kaheksa lapse isa. Tema kodu on tema kirik – Georg on poole oma vanast puumajast andnud koguduse kasutada. Georg püüab mustlasrahvast ristiusu juurde tuua, et puhastada nende hingi ja mustlaste mainet. Film kõrvutab mustlaste traditsioonilist elulaadi ja Georgi kuulutatavat kristlikku ilmavaadet ning käsitleb endaksjäämise ja muutumise keerulist dilemmat.

Kihnu saarel hakkab toimuma suurüritus, kolmepäevane ehe kihnu pulmapidu. Meelis Leas on käinud kosjas Raili Oadil ja juulis 2007 saab neist seaduslik abielupaar. Esimesel päeval, reedel registreeritakse pruutpaar Pärnu perekonnaseisuametis. Sealt edasi sõidetakse paatidega Kihnu, kus sadamas on just abiellunud noori vastu võtmas pea kogu saarerahvas. Edasi minnakse pruudi sugulastega nooriku ja peigmehe sugulastega peiu koju. Peale pulmaliste kaasatoodud söögi nautimist on aeg minna kirikusse, kus laulatusel teenivad metropoliit Stefanus ja Kihnu koguduse õpetaja Viktor Ivask. Pidu kõigi traditsiooniliste pulmakommetega kestab kolm päeva.

Jüri Želobetski 16-aastane tütar Elviira tapeti 2006. aastal Arukülas noahoopidega selga. Kalli lapse kaotamine pani Jüri oma senist elukäiku tagasi kerima ja otsima vastust küsimusele: miks?. Ühel päeval Aruküla-Jüri teeristil olevast varemetes õigeusu kirikust mööda sõites tundis ta kohutavat ängi. Vastupandamatule valutundele pühakotta järgnedes taipas mees, et talle on korduvalt märku antud, et tema peab selle kiriku endises hiilguses taastama. See usk on aidanud mehel igapäevaeluga edasi minna.

Kuidas elavad setud ühiseuroopa idapiiril, mis jagab tinglikult kaheks ortodokse ida ja katolik-luterliku lääne, lõigates samas traataia ja kontrollpunktidega pooleks rahva põlise maa, kus aastasadade jooksul on setud elanud. Setud said ametlikult rahvaks alles 19. sajandi keskpaiku. Setudel pole kirjakeelt, rahva ajalugu kannab suuline mälu. Kas ka niisugusel mälul on oma piir? Kui kaua tahavad mäletada setude praegused lapsed ja tulevased põlved? Piir, millest jutustab film, ei ole ainult geopoliitiline jõujoon. Seda vaadeldakse kui kahe erineva maailmakäsituse vahelist “kontroll-joont”, mis samaaegselt ühendab ja lahutab sealseid rahvaid.

Oma karmist elust kõnelevad ühe helerohelise maja elanikud Mustjalas, enamasti raskes viinauimas mehed ja naised. Paari kilomeetri kaugusele Küdema randa ehitatakse võimast süvasadamat, kuhu ilutulestiku ja aupaukude saatel randub hiiglaslik saksa lõbusõidulaev Lili Marleen. Mustjalas etendatakse saksa turistidele pulmamänge. Ometi ei muuda sadama ehitus ja helevalge lõbusõidulaeva saabumine kohalike elus miskit. Rohelise maja elanike seltsiliseks jääb õlu ja viin. Film räägib ühe masendava tõe, mis varjus Eesti eduloo taga.

Aristokraatliku hoiakuga Einar Laigna (1937) on väga mitmeplaaniline mees. Vastavalt sellele, mis tal parajasti teoksil, võib teda tituleerida filosoofiks, kultuuriloolaseks, teoloogiks, sõjaajaloolaseks, sõduriks ja sepaks. Laigna räägib avameelselt ja pikalt endast, oma arengust isiksusena. Tema kõikehõlmavavast monoloogist hoovab eneseusku ja totaalset enesekindlust. Eesti kaitseväe peainspektor Laigna võtab vaheldumisi sõduri, preestri, filosoofi ja võluri, kuninga ja käsitöölise hoiaku, mõtestades maailma ja iseennast.