Otsingutulemused

Kui sa oled 80-aastane, sellest tubli 50 aastat võtnud fotoaparaadiga üles katmata daame ja tahad ikka elus olla, mis siis muud, kui kasvõi kepi najal edasi pildistada - vana kooli fotoaparaadiga, daamidele kombud taskus ja mõttelised valged kindad käes.

Jüri Želobetski 16-aastane tütar Elviira tapeti 2006. aastal Arukülas noahoopidega selga. Kalli lapse kaotamine pani Jüri oma senist elukäiku tagasi kerima ja otsima vastust küsimusele: miks?. Ühel päeval Aruküla-Jüri teeristil olevast varemetes õigeusu kirikust mööda sõites tundis ta kohutavat ängi. Vastupandamatule valutundele pühakotta järgnedes taipas mees, et talle on korduvalt märku antud, et tema peab selle kiriku endises hiilguses taastama. See usk on aidanud mehel igapäevaeluga edasi minna.

11. septembril 1997 vapustas Eestit tragöödia, kus Eesti kaitsevägi kandis rahuaja tingimustes ajaloo suurima kaotuse: sõjaväeõppusel hukkus 14 noort meest. Film analüüsib tragöödiast tulenevat süü ja süütuse dilemmat ning uurib toimunu tagajärgi inimhingele, muutusi inimpsüühikas ja isiksustes. Taustaks noor Eesti riik.

Valli baaris on enamasti platsis vanad olijad, aga teretulnud on ka uustulnukad, külalised, läbiastujad ja koduotsijad. Baar on mõne jaoks pihitool, mõnele teatrilava. Mõni on olnud Valli baaris nii kaua, et ei mäletagi oma eelmist elu. Liiatigi kui siin tiksudes saab elule värvi ja hoogu juurde anda, kuni saab tühjaks viimane klaas.

Lugu 60ndatele lähenevast naisest, kes peab ühes väikeses kogukonnas apteekri ametit. Tema õnn ei peitu erinevalt teistest kogukonnaliikmetest mitte poe juures alkoholi tarbimises või mammona kummardamises - tema õnn peitub kasside ja teiste loomade aitamises. Tal pole meest ega lapsi, aga neid ta ei tahagi. Tema soov on olla üksinda. Ta julgeb olla erinev. Aga see on ühiskonna jaoks „lubamatu”.

Portreefilm jäädvustab skulptoritest abielupaari Signe (1918–2006) ja Arseni (1919–2009) Mölderi loomingutee, käsitleb nende rolli haritlaste ja kunstipedagoogidena, uurib kunstnike mälu valikulisust ja objektiivsust, ajastukajalisi muutusi loomingus ja kahe kunstniku inimlikku lugu. Kaasaegsed mäletavad neid lahutamatute kaaslastena osalemas kunstiüritustel ja suurnäituste avamisel. Kõikjale alati koos ilmuvad Signe ja Arseni osutusid omalaadseks arhetüübiks. Nende varjamatult raugalikud kehad, vanad lihtsailmelised näod ja mingisse hoopis varasemasse aega kuuluvad korralikud pühapäevariided pakkusid illusiooni turvalisest stabiilsusest.

Eri Klasi elu juhtmotiiv on rõõm – rõõm tööst, sõpradest, kolleegidest, eelkõige aga perekonnast ja kodumaast. See rõõm on kaasakiskuv ja ammendamatu, hoolimata sellest, et tema saatus pole olnud pilvitu. Ajaloo käik ja isiklikud kaotused, töötempo ja rahvusvaheline tuntus võivad inimese sisemises muusikas tekitada ebakõlasid. Eri Klasi kõla on jäänud puhtaks.

Näitleja Katrin Välbe (1904 – 1981) on teatriinimestele olnud Katja, oma lähedastele – mamma. Teatris, raadiokuuldemängudes, filmides ja telelavastustes on tema hääl ja kuju jätnud palju jälgi. Veel mäletatakse Katjat, aga millal algab unustamine? Näitleja Katrin Välbet meenutavad tema kolleegid ja pojatütar Kai Idarand oma pojaga. Katkendid mängufilmidest, kus Katrin Välbe on mänginud.

Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituut (endine Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituut) on teadus- ja arendusasutus geoloogia ja sellega seotud loodus-, tehnika- ja humanitaarteaduste ning keskkonnakaitse vallas. Filmis tutvustatakse kohti, kuhu algselt oli kavandatud maja ehitamine ja milline ta esimeste projektide järgi välja pidi nägema. Lõpuks leiti ikkagi majale koht Tallinna Tehnikaülikooli linnakus.

Kristiina Davidjantsi dokumentaalfilm “Nipernaadit otsimas” valmis ligi veerand sajandit pärast mängufilmi "Nipernaadi" esilinastust. Näitlejad ja filmigrupi liikmed meenutavad legendaarse filmi sünnilugu ja jagavad omi mõtteid. Filmi lavastaja Kaljo Kiisale jäi see üheks viimaseks intervjuuks.