Otsingutulemused

Peteri tuleb tagasi vanematekoju, et paluda vend Jakobilt abi oma võlgade likvideerimiseks. Vend keeldub, sest selleks tuleks maha müüa vanaisa mets. Nii põrkuvad kaks maailma — küla ja linn, väljasurev ja pulbitsev. Loo arenedes vahetavad vennad mõneski mõttes pooled, hindavad oma senise elu ümber. Peter jääb maale ja Jakobi otsustab linna minna. Elu tänases Eestis, kus maaelu kaob: poed, bussiliinid, koolid pannakse kinni, inimesed peavad linnadesse või vallakeskustesse kolima. On metsaküla ja koolimaja, kodu ja lapsepõlv. On viis õnne otsivat inimest. On õnn. Alati seal, kuhu viimasena vaatad.

See on mõtisklus inimese ja kodulooma suhetest läbi aegade. Filmi keskmeks on koer ja hobune kui inimsoo arengut kõige enam mõjutanud koduloomaliigid. Filmi juhtmõtteks on vastutus. Olles teinud ajaloolise valiku ja kodustanud loom, vastutab inimsugu selle loomaliigi saatuse eest täna ja tulevikus. Olles teinud isikliku valiku ja võtnud mingi kodulooma, vastutab inimene selle konkreetse looma eest.

Skulptor Lembit Paluteder (1927–1995) loobus 1962. aastal ametlikust kunstielust kõikvõimalike intriigide ja kehva tervise tõttu ning tõmbus oma isatallu Urvastes Võrumaal, kuhu rajas vanasse rehehoonesse moodsa ateljee. Ta on Tammsaare pargis asuva 1905. aasta revolutsiooni ohvrite mälestusmärgi looja, olles toona vaid 32-aastane. Paluteder jõudis teha mitmeid kalmistutaieseid, hauamonumente ja kujundada ajaloolisi mälestusmärke, kuid üheks olulisemaks on büst kirjanik Marie Heibergile Urvaste kirikuaias. Enamus tema suurejoonelisi ideid aga jäigi teostamata, sealhulgas ka Kalevipoja kuju Tallinna kesklinna.

Hülgepüügil paatkonnaga ühel väikesaarel öömajale jäädes kohtab Clemet söakat Walborgi. Sellest ööst jääb Walborg lapseootele, ja kuigi Clemet lootis oma tulevaseks kaasaks Getterit, tuleb tal nüüd teise naisega altari ette astuda. Tema süda aga hoiab ikka Getteri poole. Järsk elumuutus käib Clemetil üle jõu ja soodsal võimalusel põgeneb ta meremehena maailma avastama.

Omaaegne eestlaste kuukalender ning sellega seotud uskumused ja kombestik. Filmis vahelduvad arhiivikaadrid lavastatud stseenidega, milles kujutatakse talurahva töid ja tegemisi. Jagatakse vanarahva tarkusi ja õpetusi selle kohta, milliseid töid võis teha vana kuu ajal ja milliseid noore kuu ajal.

Eestimaast kaugel Jaapani mere ääres elavad eestlased ei ole unustanud oma emakeelt ja kodumaad. 19. sajandi lõpus väljarännanute järeltulijad on harjunud Kaug-Ida rahvaste kommete ja eluviisidega. Töötegemine ja laulmine on alati au sees. Eestlased on eluga Jaapani mere kaldal rahul.