Otsingutulemused

14-aastane ratastoolipoiss Taavi proovib ajakirjanikuametit. Oma nutikate küsimustega pöördub ta erinevate inimeste poole. Taavi vestluskaaslasteks on samuti ratastoolis proua Sirje Hannit, ajakirjanik Priit Pullerits, näitleja Toomas Tross, vaimulik Philippe Jourdan ja Taavi vanaema. Taavi esitab lihtsaid, asjalikke, aga vahel väga keerulisi küsimusi, millele vastamine pole sugugi lihtne. Sünnib sild ja side inimeste vahel, keda tavaelu ei pruugi iialgi kokku viia. Taavi soovib filmis jääda nii iseendaks kui võimalik.

Võrumaal Kütiorus on pikki aastaid pidanud veskimehe ametit Aleksander Zupsmann. Oru põhjas voolaval Iskna oja ääres töötas vanasti tosin veskit, praegu on töökorras neist veel Küti Mäeveski. 96-aastane veskimees meenutab möödunud aegu ja näitab ette, kuidas 150-aasta vanune veski töötab. Kunagi oli veskiõu viljavankreid täis, nüüd on ümberkaudsed põllud võsastunud ja talud tühjad. Aleksander unistab, et ehk tuleb kunagi aeg, kas 20 või 50 aasta pärast, mil põllud jälle üles haritakse ja Kütiorgu elu tagasi tuleb.

2010. aasta oktoobri lõpp Afganistanis. Parwani provintsi Charikari linna tütarlastekoolis õpivad eriti vaeste perede lapsed. Enamikes kodudes kasvatavad emad lapsi üksinda – isad on tapetud või pikkade sõja-aastate jooksul sandistatud. Filmitegijad paluvad tüdrukutel mõelda oma senise elu kõige ilusamatele ja kõige raskematele lugudele, mis võiksid filmi jõuda. Kahe nädala jooksul räägivad tüdrukud oma elust ja kutsuvad kodudesse ka oma emade lugusid kuulama. Laste ja emade lood on valusamast valusad, kõiki lugusid varjutab sõda.

Petseri kloostri peaväravate ees seisab tagasihoidlik puukirik – Püha Usukannataja Varvara nimeline. Siin toimetab juba aastakümneid preestrina Eestis kasvanud Isa Jevgeni. Ta ristib, laulatab, õnnistab, võtab pihile, mälestab, loeb üle koguduse kassa raha ja majandab kirikut. Ta saadab aastas ära ligi kakssada inimest. Surm on selle filmi üks tegelasi, ent mitte ainuke. Teine tegelane on elu, mida elavad isa Jevgeni ja inimesed, kes tema, kiriku ja kloostriga seotud. Nunn Olga, kes eluaeg meestejuuksuri ametit pidas ja neitsiks jäi. Odessast pärit Gennadi, kes juba 20 aastat hommikust õhtuni, näoga kloostri poole, Varvara kiriku seina ääres seisab ja lakkamatult palvetab.

Eesti Kunstiakadeemia animatsiooni osakonnas magistritööna valminud nukufilm on noore animafilmitegija Anu-Laura Tuttelbergi režissööridebüüt. Vanade nukkude kasutamine annab filmile erilaadse õhustiku. Jahimehed sügisesel põllul ja uimaselt ukerdavad kärbsed vesiveski pööninguaknal on kummastaval kombel omavahel seotud. Mölder, kelle hoole all pesakond pardipoegi lennuvõimeliseks sirgub, lisab loole veelgi seostemüstikat.

Film esitlebToomas Reinu kui isikupärast ja loominguliselt kompromissitut ehituskunstnikku. Ta on aastakümneid olnud Eesti arhitektuuri mõjukamaid isikuid, üks Eesti tipparhitekte. Mahukast loomingust (umbes 120 ehitist ja projekti) kerkivad esile EKE Projektis projekteeritud objektid aastatel 1967-1986, mil mitmed uuendusmeelsed kolhoosiesimehed tellisid arhitektilt moodsaid keskusehooneid. Toomas Rein on olnud tegev ka XXI sajandi algul. Jälgitakse suurprojekti Laulasmaa lasteaed-põhikooli (koos Toivo Tammikuga) valmimist (2005-2007) läbi arhitekti professionaalse ja inimliku vaatenurga.

Ukraina muusik Ruslan kohtus viis aastat tagasi Viljandi folgil eesti neiu Terjega. Armastuse nimel jättis mees maha kodumaa ja Ukraina tuntud folk-rock ansambli "Haydamaky" ning asus elama Eestisse. Viie aastaga õppis ta selgeks eesti keele, lõi pere ja eesti-ukraina folkmuusikat mängiva ansambli "Svjata Vatra" (eesti keeles „Püha Tuli“).

Pühendumus, armastus ja lein. Grigori tantsis oma naise Aimega koos aastakümneid. 2008. aasta detsembris Aime suri. Kui naise surmast oli möödas 40 päeva, asus 73-aastane Grigori nukku ehitama. Ehitas valmis elusuuruse nuku, pani sellele kadunud naise riided selga ja läks tantsima. Grigori ei suuda oma kurbust varjata ja leevendab seda tantsuga, partneriks elusuuruses nukk Alice.

19-aastane Martin Koppel teeb päeval põllul tööd ja üürgab traktorirooli taga Georg Otsa ja Elvis Presley laule. Martin tunneb tihti igatsust hoopis teistsuguse elu järele. Nii tunneb ka Martini töötu ema, kes istub päevad läbi endise kolhoosimaja tillukeses korteris ning vaatab koos koerake Elvisega seebikaid. Ja siis saab Martin telefonikõne tuttava-tuttavalt, kes kutsub poisi Pärnusse muusikaüritust juhtima. Millestki sellisest on ta alati unistanud! Kuid ürituseni jääva nelja päeva jooksul tuleb Martinil läbida tuhandetele eesti maanoortele tuttav takistusriba, mis koosneb lisaks töörügamisele külapoest, vines sõpradest, viinast, õllest ja suveõhtute meeletutest pidudest.

Galina Grossmann on bioloogiateaduste doktor, leiutaja ja tervisenõustaja. Tema leiutatud on näiteks unikaalne kõhnumismeetod lipoliitika. Ent Galina Grossmann on ka helilooja, luuletaja, laulja, tantsija ja maalikunstnik. 2008. aasta suvel esietendub Munalaskme hooldekodus tema uusim muusikateos „Jumalate maa“, lugu Jeesus Kristusest, kes ristipuul ellu jäi ja kelle eesti vaimud viieteistkümne hobuse saatel uhkes tõllas Eestisse, jumalate maale tõid. Kaamera jälgib „Jumalate maa” sünnilugu alates esimestest helidest ja sõnadest kuni esiettekandeni. Film mängivast inimesest, tema usust endasse ja jumalasse.