Otsingutulemused

Lühifilmis oma vennast, näitlejast ja lavastajast Jaan Toomingast, viib Peeter ta teatridekoratsioonide vahelt loodusesse, külatänavasse, põllule, metsa, kose juurde, kaljusele merekaldale. Näitleja Jaan Tooming kannab ette oma hingeseisundiga haakuvaid mõtteid näidendeist: „Inimese tragöödia“, „Musta mandri kasupoeg“, „Põhjas“ ja „Pühamast püham“. Vendade sõnutsi väljendab film budistliku filosoofia järgi inimese kannatusrikast teed tõe juurde.

Nasva kaluriküla Saaremaal. Ülo Tuuliku mõtisklusi kalurite tööst.

Film Tartu Ülikooli 350. aastapäevaks. Ülemlaul haridusele ja teadusele, püüe mõtestada ülikooli tähendust ajaloos, kultuuris, rahva teadvuses. Professorid Mihhail Bronštein, Jaan Rebane, Paul Kard, Harald Keres, Endel Tünder, Albert Kliiman, Ernst Raudam, Jüri Saarma, Juri Lotman, Juhan Peegel, Karl Samuel Rebane, Hans Trass, Viktor Palm, Arnold Kask, akadeemik Paul Ariste ja rektor Arnold Koop. Kirjutatud ja filmitud Brahmsi muusikasse.

Siberi väikerahvas ketid (vanema nimetusega Jenissei ostjakid) on 1980ndatel väikesearvuline (umbes 1000 inimest) rahvakild Siberis Krasnojarski krais Jenissei keskjooksul, kelle kohta on teada, et nad asustasid neid alasid juba paleosoikumi perioodil. Ligi pooled neist on nõukogude ajal asunud elama Kellogi külataolistesse asumitesse ja nende suhe rahvuslike juurtega (looduslik eluviis, kalastus, loodususk, šamanism) on katkemas.

Impressioonid 950-aastaseks saanud Tartust. Vaino Vahing jalutab Tartus ja mõtiskleb oma kodulinna üle. Tema rännakud viivad Emajõe luhalt Supilinna, Toomelt ülikooli, inimese sünni ja surma juurde. Vahing on justkui kõrvaltvaataja, salajane kaamerasilm, mis jälgib noori ja vanu, tudengeid ja pesunaisi, õpetlasi ja lihtsaid inimesi. Kirjaniku silme eest libisevad mööda Tartu olulisemad hooned kui vaimukeskused, linn kui vaimsuse hoidja. Tartu vaimu olemust püüavad sõnastada akadeemikud Harald Keres ja Harald Haberman, professorid Jüri Saarma ja Juri Lotman, teatrijuht Kaarel Ird ja parteitöötaja Indrek Toome.

"Tänapäeval, mil asjade maailm ja paljud sellest tulenevad väärtused on ennast suutnud diskrediteerida, muutub minu silmades see rida, mis algab elava tulega ja lõpeb kunstiga, kuidagi eriti kaalukaks. See pole kunsti nõrkus, vaid jõud." See mõte portreteeritava tekstist iseloomustab ka filmi üldist mõttelist tonaalsust, mille subjektiks on Enn Põldroos oma maalidega.

Südamlik portreevisand näitleja Jüri Järvetist (1919–1995). Järvet 1979. aastal nii koduste toimetamiste keskel kui ka teatris, proovisaalis ja laval. Katkendid Järveti suurest filmirollist Grigori Kozintsevi filmis „Kuningas Lear“ ja teatrirollidest.

Oma uuemate lugudega esinevad ansamblid Ruja ja Apelsin.

Tehisinimese arendamine on jõudnud faasi, kus neid võiks toota massiliselt. Enne aga tuleb katseliselt tõestada, et need on eelistatavamad kui inimene, sest nad on vabad inimlikest nõrkustest. Selleks tuleb navigaator Pirxil sooritada kosmoselend meeskonnaga, kelle hulgas on roboteid, ja hinnata erapooletult kõigi võimeid. Kuid lennul selgub, et isegi robot ei soovi olla masstoode, ja et hetkel, kus täiuslik tehisinimene astub oma looja vastu, pole inimesel loota muule kui oma südametunnistusele.

Film põllumehe raskest tööst ja vaevanägemisest maaharimisel on samas ka metafoorne lugu motivatsiooni kaotamisest ja taasleidmisest.