Otsingutulemused

Petseri kloostri peaväravate ees seisab tagasihoidlik puukirik – Püha Usukannataja Varvara nimeline. Siin toimetab juba aastakümneid preestrina Eestis kasvanud Isa Jevgeni. Ta ristib, laulatab, õnnistab, võtab pihile, mälestab, loeb üle koguduse kassa raha ja majandab kirikut. Ta saadab aastas ära ligi kakssada inimest. Surm on selle filmi üks tegelasi, ent mitte ainuke. Teine tegelane on elu, mida elavad isa Jevgeni ja inimesed, kes tema, kiriku ja kloostriga seotud. Nunn Olga, kes eluaeg meestejuuksuri ametit pidas ja neitsiks jäi. Odessast pärit Gennadi, kes juba 20 aastat hommikust õhtuni, näoga kloostri poole, Varvara kiriku seina ääres seisab ja lakkamatult palvetab.

Igal inimesel ja igal keelel on oma elukaar – sünd, elu, võimalik hääbumine. Eesti keele üks lähim sugulaskeel, liivi keel on elava suhtluskeelena otsa saamas. Aastatel 2009-2010 kohtus Tartu Ülikooli emeriitprofessor, keeleteadlane Tiit-Rein Viitso teadaolevalt viimaste inimestega, kelle jaoks liivi keel on olnud emakeel: Viktor Berthold Liepājast, Erna Vanaga Ventspilsist ja Grizelda Kristiņ Toronto lähedalt Kanadast. Helsingis kohtus professor Viitso ka teeneka liivi keele uurija Seppo Suhoneniga. Sellest liivikeelsest filmist kujunes hüvastijätt liivlaste kultuurimälu kandjatega – valmimise hetkeks 2011. a kevadel oli inimestest, keda külastati, elus veel vaid 101-aastane Grizelda Kristiņ.

Ühe revolutsiooni anatoomia: lugu inimestest, suhetest ja suurest muutumisest. Tallinnas Uue Maailma linnaosas tegutseb grupp noori, keda mõned peavad lärmakateks rahurikkujateks, teised süüdimatuks hipikambaks, kolmandad kangelasteks. Nad alustasid kui anarhistlikud linnageriljad, kes võtsid enda missiooniks võidelda puhtama ja autovabama elukeskkonna eest, valmistades sellega politseile ja valvsatele linnakodanikele peavalu. Aga ühel päeval tuli tunnustus, tähelepanu ja rahastus. Mis jääb järele hullusest, kui see on vaja ühel hetkel projekti pakendada? Kuidas hoida aastate jooksul elus loovat kaost? Mida teha inimsuhetega, mis ei allu projektiloogikale?

On ülbete 90ndate algus. Eestis on käibele tulnud kroon ja endine liiduvabariik on tõusnud värviliste metallide ekspordis maailma tippu. Selle kuritegeliku äri ümber käib halastamatu võitlus. Allmaailma on tõstnud tagajalgele jutt "punasest elavhõbedast", mis paneb tegutsema äsja vanglast vabanenud Repsi ja tema semud ning kujunemisjärgus Eesti Kaitsepolitsei uurijad eesotsas reljeefse ülemuse Buldooseriga.

Ukraina muusik Ruslan kohtus viis aastat tagasi Viljandi folgil eesti neiu Terjega. Armastuse nimel jättis mees maha kodumaa ja Ukraina tuntud folk-rock ansambli "Haydamaky" ning asus elama Eestisse. Viie aastaga õppis ta selgeks eesti keele, lõi pere ja eesti-ukraina folkmuusikat mängiva ansambli "Svjata Vatra" (eesti keeles „Püha Tuli“).

Pühendumus, armastus ja lein. Grigori tantsis oma naise Aimega koos aastakümneid. 2008. aasta detsembris Aime suri. Kui naise surmast oli möödas 40 päeva, asus 73-aastane Grigori nukku ehitama. Ehitas valmis elusuuruse nuku, pani sellele kadunud naise riided selga ja läks tantsima. Grigori ei suuda oma kurbust varjata ja leevendab seda tantsuga, partneriks elusuuruses nukk Alice.

Galina Grossmann on bioloogiateaduste doktor, leiutaja ja tervisenõustaja. Tema leiutatud on näiteks unikaalne kõhnumismeetod lipoliitika. Ent Galina Grossmann on ka helilooja, luuletaja, laulja, tantsija ja maalikunstnik. 2008. aasta suvel esietendub Munalaskme hooldekodus tema uusim muusikateos „Jumalate maa“, lugu Jeesus Kristusest, kes ristipuul ellu jäi ja kelle eesti vaimud viieteistkümne hobuse saatel uhkes tõllas Eestisse, jumalate maale tõid. Kaamera jälgib „Jumalate maa” sünnilugu alates esimestest helidest ja sõnadest kuni esiettekandeni. Film mängivast inimesest, tema usust endasse ja jumalasse.

Sündides ja kasvades saame ellu kaasa vaimse kaardi, mille abil oma saatust kujundame. Kaart ja elu meie ümber ei pruugi alati kooskõlas olla. Kaart võib olla kirevam kui elu, elu võib osutuda keerulisemaks kui kaart. 50-aastane Eric jõudis noore mehena olla Eesti NSV-le kuulsust toonud JUKU kooliarvuti loomise juures ja elada läbi hingeseisundi, mida kutsub kirgastumiseks. 1995 läks ta elama hooldekodusse. 2008. aasta hingedepäeva õhtul süütab Eric hooldekodu toas küünlad lähedaste mälestuseks ja paneb mängima Carl Orffi Carmina Burana. On viimane õhtu hooldekodus. Järgmisel päeval sammub Eric iseseisva elu poole. Neid samme mahub ka filmi.

Läänemere idakaldal asub üks väikene Kihnu saar. Meelis ja Raili on selle saare armastajapaar. Nad otsustavad abielluda kõiki esivanemate traditsioone, kombeid ja tavasid järgivalt ning korraldada sellele vääriline pulmapidu. Enne pidu on aga vaja veel kosjas käia, noorikumaja pidada, veimed valmistada, säärepaelad punuda ja rahvas kombe kohaselt pulma kutsuda. Kõiki neid tegemisi saadab laul, tants ja värvikas kihnu nali.

Kihnu saarel hakkab toimuma suurüritus, kolmepäevane ehe kihnu pulmapidu. Meelis Leas on käinud kosjas Raili Oadil ja juulis 2007 saab neist seaduslik abielupaar. Esimesel päeval, reedel registreeritakse pruutpaar Pärnu perekonnaseisuametis. Sealt edasi sõidetakse paatidega Kihnu, kus sadamas on just abiellunud noori vastu võtmas pea kogu saarerahvas. Edasi minnakse pruudi sugulastega nooriku ja peigmehe sugulastega peiu koju. Peale pulmaliste kaasatoodud söögi nautimist on aeg minna kirikusse, kus laulatusel teenivad metropoliit Stefanus ja Kihnu koguduse õpetaja Viktor Ivask. Pidu kõigi traditsiooniliste pulmakommetega kestab kolm päeva.