Otsingutulemused

Pime inimene ei ela pimeduses. Kui inimene on sündinud nägijana ja nägemise elu jooksul kaotanud, elavad tema vaimusilmas lood, pildid ja mälestused kunagi nähtust. 34-aastane Hedy kaotas nägemise noore täiskasvanuna. 2012–2013 osales ta tantsuprojektis Fragile, millest võtsid professionaalsete tantsijate kõrval osa ka nägemispuudega inimesed. Vahur Laiapea jälgib Hedy, Jaani, Kärdi ja lavastaja Ajjari koostöös valminud tantsulavastuse „Plexus” sündi alates esimestest proovidest kuni etendusteni Lissabonis, Oslos ja Tallinnas.

14-aastane ratastoolipoiss Taavi proovib ajakirjanikuametit. Oma nutikate küsimustega pöördub ta erinevate inimeste poole. Taavi vestluskaaslasteks on samuti ratastoolis proua Sirje Hannit, ajakirjanik Priit Pullerits, näitleja Toomas Tross, vaimulik Philippe Jourdan ja Taavi vanaema. Taavi esitab lihtsaid, asjalikke, aga vahel väga keerulisi küsimusi, millele vastamine pole sugugi lihtne. Sünnib sild ja side inimeste vahel, keda tavaelu ei pruugi iialgi kokku viia. Taavi soovib filmis jääda nii iseendaks kui võimalik.

Õlu ja ilusad tüdrukud on mõttes kolmel sõbral, kes täiesti tavalise reede hommikul bussijaamas kohtuvad. Vaevalt võivad noormehed aimata, et 25 tundi hiljem on nad keset vägivaldseid sündmusi, kus laipade hulk iga hetkega aina kasvab. Ühe spordikoti ja 70 aastat vana püstoli toel põimub filmis 8 lugu, millest liigub läbi suur hulk värvikaid tegelasi: kurjategijad, kellest üks tsiteerib Nietzschet; II maailmasõja veteran, kes Clint Eastwoodi stiilis püüab maailma parandada; punt reaalsusele vee peale tõmmanud narkareid; rikkurivõsu, kel väga keeruline suhe oma isa ja noore ahvatleva võõrasemaga; viis noort naist, kes kõik üritavad leida kohta elus. 24 tunni jooksul läheb ...

Võrumaal Kütiorus on pikki aastaid pidanud veskimehe ametit Aleksander Zupsmann. Oru põhjas voolaval Iskna oja ääres töötas vanasti tosin veskit, praegu on töökorras neist veel Küti Mäeveski. 96-aastane veskimees meenutab möödunud aegu ja näitab ette, kuidas 150-aasta vanune veski töötab. Kunagi oli veskiõu viljavankreid täis, nüüd on ümberkaudsed põllud võsastunud ja talud tühjad. Aleksander unistab, et ehk tuleb kunagi aeg, kas 20 või 50 aasta pärast, mil põllud jälle üles haritakse ja Kütiorgu elu tagasi tuleb.

Pühendumus, armastus ja lein. Grigori tantsis oma naise Aimega koos aastakümneid. 2008. aasta detsembris Aime suri. Kui naise surmast oli möödas 40 päeva, asus 73-aastane Grigori nukku ehitama. Ehitas valmis elusuuruse nuku, pani sellele kadunud naise riided selga ja läks tantsima. Grigori ei suuda oma kurbust varjata ja leevendab seda tantsuga, partneriks elusuuruses nukk Alice.

19-aastane Martin Koppel teeb päeval põllul tööd ja üürgab traktorirooli taga Georg Otsa ja Elvis Presley laule. Martin tunneb tihti igatsust hoopis teistsuguse elu järele. Nii tunneb ka Martini töötu ema, kes istub päevad läbi endise kolhoosimaja tillukeses korteris ning vaatab koos koerake Elvisega seebikaid. Ja siis saab Martin telefonikõne tuttava-tuttavalt, kes kutsub poisi Pärnusse muusikaüritust juhtima. Millestki sellisest on ta alati unistanud! Kuid ürituseni jääva nelja päeva jooksul tuleb Martinil läbida tuhandetele eesti maanoortele tuttav takistusriba, mis koosneb lisaks töörügamisele külapoest, vines sõpradest, viinast, õllest ja suveõhtute meeletutest pidudest.

Galina Grossmann on bioloogiateaduste doktor, leiutaja ja tervisenõustaja. Tema leiutatud on näiteks unikaalne kõhnumismeetod lipoliitika. Ent Galina Grossmann on ka helilooja, luuletaja, laulja, tantsija ja maalikunstnik. 2008. aasta suvel esietendub Munalaskme hooldekodus tema uusim muusikateos „Jumalate maa“, lugu Jeesus Kristusest, kes ristipuul ellu jäi ja kelle eesti vaimud viieteistkümne hobuse saatel uhkes tõllas Eestisse, jumalate maale tõid. Kaamera jälgib „Jumalate maa” sünnilugu alates esimestest helidest ja sõnadest kuni esiettekandeni. Film mängivast inimesest, tema usust endasse ja jumalasse.

Sündides ja kasvades saame ellu kaasa vaimse kaardi, mille abil oma saatust kujundame. Kaart ja elu meie ümber ei pruugi alati kooskõlas olla. Kaart võib olla kirevam kui elu, elu võib osutuda keerulisemaks kui kaart. 50-aastane Eric jõudis noore mehena olla Eesti NSV-le kuulsust toonud JUKU kooliarvuti loomise juures ja elada läbi hingeseisundi, mida kutsub kirgastumiseks. 1995 läks ta elama hooldekodusse. 2008. aasta hingedepäeva õhtul süütab Eric hooldekodu toas küünlad lähedaste mälestuseks ja paneb mängima Carl Orffi Carmina Burana. On viimane õhtu hooldekodus. Järgmisel päeval sammub Eric iseseisva elu poole. Neid samme mahub ka filmi.

Rahvamuusika uurija ja folklorist Igor Tõnurist tutvustab rahvapille ja räägib oma folklooriteemalistest publikatsioonidest. Ta jagab selgitusi rahvariiete kandmise põhitõdede ja rahvamuusika kohta. Intervjueerib režissöör Mati Viiul.

Peteri tuleb tagasi vanematekoju, et paluda vend Jakobilt abi oma võlgade likvideerimiseks. Vend keeldub, sest selleks tuleks maha müüa vanaisa mets. Nii põrkuvad kaks maailma — küla ja linn, väljasurev ja pulbitsev. Loo arenedes vahetavad vennad mõneski mõttes pooled, hindavad oma senise elu ümber. Peter jääb maale ja Jakobi otsustab linna minna. Elu tänases Eestis, kus maaelu kaob: poed, bussiliinid, koolid pannakse kinni, inimesed peavad linnadesse või vallakeskustesse kolima. On metsaküla ja koolimaja, kodu ja lapsepõlv. On viis õnne otsivat inimest. On õnn. Alati seal, kuhu viimasena vaatad.